30.11

Esimene advent on nagu maagiline pühadeukse avanemine. Ühel hetkel on november hall ja vaikne, järgmisel aga süttivad raekodades jõulukuuskedel tuled ning õhk muutub olenemata ilmast hoopis teistsuguseks. Kodudesse poeb vaikselt soe tunne, astub üle läve ja ei lahku loodetavasti enne uut aastat.

Esimene advent on alati midagi enamat kui lihtsalt üks küünal, isegi kui me ainsatki ettevalmistust veel ei teeks või piparkooke ei küpsetaks.

Köögis toimetab Anneli, tass kuuma teed ühes käes: “Kas tead, et igal aastal esimese advendi õhtul, kui linnas kuusk süttib, on tunne, et maailmal on ikkagi mingi mõte?”

Karmen muigab: “Sina tunned mõtet. Mina tunnen, et appi, jälle need kingitused, mille ma lubasin varakult valmis teha.”

“Sa panid advendiküünla põlema ja kohe tuli kümme kohustust meelde?” küsib Anneli.

“Kümmekond? Oh armas. Rohkem!” naerab Karmen. “Aga ma otsustasin, et sel aastal teen vähem ja tunnen pühadest rohkem rõõmu.”

Meie esivanemad teadsid, et advendiaeg pole kommertsrõõmu aeg, vaid sisemise tasakaalu leidmiseks õige hetk. Kingitused olid teisejärgulised, aga tehtud südamest ja selleks, et jõuluks valmis saada, tuleb praegu juba alustada. 

Vanasti tehti jõulude eel suurpuhastust mitte selleks, et naabrinaisele muljet avaldada, vaid et välja pühkida vanad tülid ja seisma jäänud mõtted. Tolm põrandal pole kuigi ohtlik, aga meie peas on.

Vanarahval oli üsna selge, et kui pühad käes, keegi enam ei sahmi. Tollal usuti, et just sellel õhtul on piir meie ja teise ilma vahel olematu, ning seepärast pidi majas olema vaikus, puhtus, hea meel ja sõprus. Riid ja kisa olid halva märgiga, sest mis jõulude ajal majast väljub, tuleb uuel aastal tagasi. Rahulik jõuluõhtu toob rahuliku aasta.

Ühed vahvad meisterdused, mida kodudes järele teha, on jõulukroonid – pilliroost punutud geomeetrilised võred, mis riputati lae alla sageli pärast jõulupuhastust. Kujund tõrjus halba ja tõi õnne. Sellepärast tee see aegsasti valmis, kas paberist, bambusest või isegi vanadest kõrtest. 

Üks õpetus näiteks siin: https://mutukamoos.aiaunistused.ee/.../kuidas-valmistada.../

Isetehtud kingitustel on võime tuua koju soojust. Väike ise valatud küünlapurk, kuhu on nöör ja pitsi ümber seotud. Purgisegu piparkoogitaigna jaoks, kuhu on vaja vaid võid lisada, et taigen valmis saada. Kuivatatud ürdikimbuke või teesegu kulub ka kõigile ära. Kellel aga rohkem käsitöö oskust, siis kootud soki- või kindapaar on kõige hinnalisem kink.

Laste jaoks on jõulud maagiline aeg, täis uskumusi ja unistusi. Täna saab meisterdada paberist lumehelbeid, mida akendele kaunistuseks riputada. Vanasti, kui aknad higistasid, sai ilma teibita neid aknale suruda. Ja kui palju erinevaid mustreid keegi välja oskas lõigata, lapsed võistlesid, kellel tuli ilusam helves. 

Isekuivavast savist saab jõuluehteid teha ja neid värvida. Auk enne sisse ja paelaga hiljem kuuse otsa riputada. Veel on lihtsamad makramee tehnikas ehted ja suurematest puupärlitest. Ideid on internetis miljoneid, igaks õhtuks leiab igaüks meelepärase meisterduse.

Kapi põhjast otsige üles ka kõik vahvad jõuluraamatud, sest päkapikud ja haldjad tahavad unejuttudena tuppa saada. 

Üks meisterdus on näiteks teha koos lapsega vahva päkapikk, mille pikale habemele ülevalt alla, alates numbrist 1, 24 numbrit kokku ülevalt alla kirjutada, nii et laps lõikab iga päev ühe numbrirea võrra habet lühemaks, näeb laps, mitu päeva veel jõuludeni on jäänud.

❄️Just nii see jõuluootus tulebki – mitte suure paugu, vaid väikeste osadena ja poeb hingesügavusse.

Raekojas kuusk särab, kodud kulgevad pühade rütmis. Päkapikud kodudes hakkavad toimetama ja piparkoogi lõhna tuleb juba nii mitmestki köögist. Lapse jaoks on see väike ime, täiskasvanu jaoks meeldetuletus, et ime ei kao kuhugi, kui me ise teda ära ei peleta!

Toredaid ideid võite ka teistega jagada meie kommentaariumis😊 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

27.11

Eesti koolilaste seas on üks probleem, mida ei näe kohe, see ei karju koridoris ega jookse jalust maha. Koolitõrge poeb pigem tasakesi perede igapäevaellu – hommikune kõhuvalu, mida eile veel polnud; öösiti nutvad lapsed, kes põhjust selgitada ei oska; pikad hilinemised, mis muutuvad märkamatult puudumisteks.

Koolipsühholoogide ja sotsiaalpedagoogide hinnangul on koolitõrke juhtude arv viimastel aastatel kasvanud sedavõrd, et mitmel pool räägitakse sellest kui uuest normaalsusest. Ametlik statistika küll puudub, aga Tartu Ülikooli 2023. aasta vaimse tervise uuring näitas, et ligi 30% Eesti 7.–9. klassi õpilastest kogevad vähemalt mõõdukat kooliga seotud ärevust. Neist umbes 10% on märkimisväärse koolist kõrvalehoidumise riskiga.

Pärast pandeemiat on õpilaste seas suurenenud iseenese vastu suunatud surve – olla tubli, olla kohal, teha kõike hästi. Kui lisada nutiseadmete mõju, mis tõmbab päevas sadu mikrofookuse tükke ära, on noorte närvisüsteem võrreldav arvutiga, mis kogu aeg kokku jookseb. Ja siis tekivad need hommikud, kus laps ütleb: „Mul on kõht valus… ma ei taha kooli minna.“

Mida see tegelikult tähendab? Kas laps teeskleb või on midagi päriselt valesti?

Kogenud koolipsühholoogid ütlevad ühehäälselt: korduv hommikune kõhuvalu ei ole lihtsalt mugav vabandus või ettekääne. Ärevus väljendub lastel enamasti kehas, eriti seedesüsteemis. See ei tähenda iga kord haigust, aga tähendab alati kuulamist.

„Kui laps igal hommikul valu kurdab, siis mina küll ei julgeks eeldada, et ta mängib,“ ütleb Anneli. „Kui täiskasvanu ütleb, et süda puperdab, me ei ütle ju, et ära näitle.“

Karmen: „No täpselt. Sotsiaalne ärevus on nagu nähtamatu seljakott kividega. Keegi ei näe, aga kandja tunneb.“

Miks lastel üldse tekib koolitõrge?

Põhjused ei mahu ühegi lihtsa sildi alla. Mõnikord on probleem koolis: kiusamine, klassidünaamika, läbipõlenud õpetaja, kes ei märka. Teinekord kodus: pinge, lahkuminekud, väsinud vanemad.

Aga vahel ei ole põhjus kuskil – vaid lapses endas.

Ühel Anneli tuttaval oli laps, kes aastaid punnis iga hommik vastu, kuni lõpuks avastati, et tal on diagnoosimata ATH. Laps ei olnud laisk, trotslik ega õel – ta lihtsalt ei suutnud ilma toetuseta koolikeskkonnas toime tulla. Sama lugu on autismispektri, ärevushäirete, meeleoluhäirete ja sensoorse ülitundlikkusega. Kõik ei paista välja.

Nutiseadmed – mitte põhjus, vaid võimendi

Eesti Haridus- ja Noorteameti andmed kinnitavad, et üle 90% 10–17-aastastest veedab telefonis iga päev üle kahe tunni. Paljud isegi viis kuni seitse.

See ei ole ainult halb harjumus, vaid mälule, keskendumisele ja pingetaluvusele mõjuv tegur. Algoritmid treenivad ajusid kiireks reageerimiseks, mitte süvenemiseks. Kui laps on harjunud infomöllu ja intensiivsete stiimulitega, siis koolitund oma aeglase rütmiga võib talle tunduda füüsiliselt ebamugav – see on heaolu neuroloogia, mitte trots.

Anneli võtab teema kokku: “Kui aju on nagu muusikakeskus, siis telefon keerab kõik nupud põhja. Ja kui hommikust saadik käib pidu, siis keha lihtsalt ei jaksa enam orkestrit juhtida.“

Mida saab lapsevanem teha?

Kõigepealt panna tähele, mitte paanikasse minna ega süüdistada. Kui lapse mure kestab üle nädala ja hommikune hirm ei taandu, tasub võtta ühendust klassijuhataja või sotsiaalpedagoogiga. Kui laps ütleb, et ma ei saa kooli minna, siis enamasti see tähendabki, et ta ei saa, mitte ei taha.

Abi saab otsida mitmest kohast:

• kooli tugispetsialistid – psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog

• perearst – välistab meditsiinilised põhjused

• piirkondlikud vaimse tervise keskused

• tasuta koolipsühholoogide nõuandeliin 1226 (iga päev, anonüümne)

Karmen: “Mõnikord piisab ühest vestlusest ja teinekord on vaja pikemat tuge. Tähtis on see, et laps jääks terveks ja oluline on lapse heaolu, mitte tunnistusel olevad hinded.“

Koolitõrge ei ole vanemana läbikukkumine. Koolitõrge on lapse viis öelda, et midagi on minus või minu ümber valesti. See ei ole nõrkus ega kasvatuse puudus, vaid otsene sõnum, et midagi on vaja muuta ja põhjust otsida. Kui me selle info ära kuulame ja toeks proovime olla, suudavad lapsed tavaellu tagasi astuda palju kiiremini ja tervemalt.

Devani Noorte Neljapäev seisab selle eest, et ükski laps ei jääks oma ärevusega üksi ja et ükski vanem ei peaks seda teekonda pimedas käega kobama.

Meie maailm muutub kiiresti, meie lapsed veel kiiremini. Meie ülesanne on lihtsalt neile sammu võrra lähemale astuda ja kaasas käia.

💫Teie Anneli ja Karmen💫 

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

25.11

Koolide kohustuslik kirjandus tekitab endiselt kahetisi tundeid. Ühel osal on sellega seoses rääkida lugusid, kuidas sai loetud une arvelt, tehti spikreid või jutustati omavahel raamatu sisu edasi. Tänapäeval loetakse sisukokkuvõtteid ja päris hirmujudinaid me loodame, et raamatud enam ei tekita.  

Ja on teine osa, kes hakkasid tänu koolile raamatuid armastama ja lõpuks sukeldusid vabatahtlikult raamatutesse. Avastasid endas huvi humanitaarainete vastu või said raamatute abil grammatika selgeks ja suurema sõnavara.

Eesti koolide lugemisnimekirjad on ajas veidi muutunud. Vanakreeka tragöödiad pole aga kuhugi kadunud, Luts ja Tammsaare seisavad endiselt kindlalt ja kõrvale on tulnud kaasaegne Eesti kirjandus, noorteromaanid ja žanriline mitmekesisus.

Anneli kodus käib praegu lugemismaraton: ühes toas loeb laps Kuningas Oidipust, teises toas noorem laps Rehepappi. See on juba omaette stseen – kaks täiesti eri universumit, aga mõlemad kohustusliku kirjanduse kallal. Üks võtab maailmakirjanduse tumeda müüdi, teine Kivirähki mahlaka folkloori.

Kas kohustuslikkus rikub lugemisisu?

Kui lugemine muutub käsuks, saab sellest kohustustes veel üks rida. Raamat ei ole sel hetkel enam uks maailma, vaid järjekordne ülesanne, mis tuleb tuimalt ära teha.

Anneli on seda alati kõrvalt märganud. Ta ise on lugemist armastanud lapsest saati, aga kooli kohustuslikke raamatuid luges ta… noh, pigem nagu hambaarsti ukse taga istudes. Mitte sellepärast, et teosed oleks halvad, vaid sellepärast, et kohustus on sõna, mis röövib rõõmu ja sunnib kiirustama.

Karmen: “Kui kellelegi öelda, et sul on kohustus tunda rõõmu, siis võib kihla vedada, et rõõm kaob ära kiiremini kui komm laste käest.”

Anneli: “Ma arvan, et see on igas vanuses sama.”

Samas esineb alati paradoks. Kui lapsed näevad kodus lugemist kui loomulikku osa elust — raamaturiiuleid, arutelusid, unejutu rituaale — siis muutub kohustuslik kirjandus lihtsalt üheks raamatuks teiste seas. Mitte vaenlaseks.

Sama raamat, teine elu: miks täiskasvanuna uuesti loetud samad teosed mõjuvad hoopis teistmoodi?

On kummaline, kui erinevad võivad olla kogemused esimese ja teise lugemise vahel. Sama raamat, aga täiesti teine vaade. Nüüd, täiskasvanuna on Anneli avastanud, et lastega koos kohustuslike raamatute uuesti lugemisega avaneb nagu teine taevas. Krabat — kunagi loetud vastumeelselt — tekitab täna hulga toredamaid tundeid ja lugeminegi sujus ladusamalt. Polnud nii hirmus midagi. Kadri ja Kasuema — omal ajal tavalised lood — puudutavad nüüd tunnete eri tasandeid, mis noorelt lugedes ei olnudki kättesaadavad.

Need raamatud polnud otseselt ju kunagi igavad. Meil puudus siis lihtsalt elukogemus, mis paneb nüüd tavalised laused helisema ja väikseid detaile märkama või enda eluga seostama.

Karmen: “Raamat pole muutunud. Sina oled.”

Anneli: “Mõni teos vajab lihtsalt seda, et inimene elus paar ringi peale teeks ja raamatu hiljem uuesti avaks.”

Kuidas kohustuslik kirjandus mõjutab aga raamatute laenutusi ja müüki?

Kui midagi pannakse kooli nimekirja, siis läheb see raamatukogudes liikvele kiiremini kui tasuta kohv kohvikus.

• Raamatukogude statistikas on selgelt näha, et kohustusliku kirjanduse teosed moodustavad iga sügise ja kevade laenutuste tipud.

• Müüginumbrid saavad samuti hoo sisse — isegi nendel teostel, mis muidu liiguvad aeglaselt.

• Kaasa aitavad kordustrükid, õpilaste töövihikud ja õpetajate koostatud lugemisnimekirjad.

Kohustuslik kirjandus on kogu kirjandusele üldiselt õnnistus: see hoiab klassikat elus ja toob ka kaasaegsed autorid noorte lugemisradarile.

Kuid isiklik lugemishuvi… see on keerulisem teema. Seda hoitakse elus koduse eeskuju, õhkkonnaga, mitte nimekirjaga.

Kuidas toetada last, kes kohustuslikku kirjandust pelgab?

Devani kogemusest:

•   Laps ei pea teosega üksi maadlema. Ühislugemine võib muuta raamatu lugemise kergemaks. Tundides samuti osade lõikude koos lugemine.

• Teose kõrvale tutvusta ka autorit: Mis ajast see on? Kes selle kirjutas? Miks seda üldse loetakse?

• Lugemise muutmine positiivseks. Loe koos lapsega, tehke sellest koos rituaal pleedikuhja vahel.

Karmen: “Mida me sellest kohustuslikust kirjandusest lõpuks arvame? Kas ta on kuri hunt või teejuhataja?”

Anneli: “Midagi vahepealset. Ta on hoopis lammas, aga hundi kasukaga. Näib justkui hirmus, aga tegelikult kannab kultuuri edasi.”

Karmen: “Ja kui lapsed näevad, et ema ja isa loevad samal ajal oma raamatuid, siis hundi kasukas ei tundugi nii hirmus.”

Anneli: “Ja meie soovitame lugeda samu raamatuid uuesti, siis märkad ka neid kihte, mida lapsena ei märganud. Ja kui lugemine veel ei meeldi, siis lapse pärast vähemalt proovi.”

Kohustuslik kirjandus ei ole loodud selleks, et lapsi piinata. Ta on loodud selleks, et anda põlvkondadele ühine kultuurikeel. Ja vahel on vaja lihtsalt õiget aega — või õiget vanust — et mõni teos päriselt kohale jõuaks.

Kui last toetada ja lugemist kodus loomulikuks osaks teha, saab kohustusest kaaslane, mitte koorem. Kusagil Oidipuse tragöödia ja Kivirähki pöörase fantaasia vahel sünnib midagi väga ilusat: laps, kes õpib, et sõnad loovad maailma. Ja raamat on uks, mitte käsk.

Mis raamat on Sulle kooliajast meelde jäänud? Ja kas meeldis lugeda või pigem oli vaja viilida?🤭 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

21.11

Argipäeva õhtud on nagu sprint läbi rutiinse nädala: töö, lapsed, trenn, kodu… ja siis avad külmkapi ukse, lootuses, et seal elab väike köögihaldjas, kes ütleb, mida süüa teha. Paraku vastab külmkapp vaikuse ja tühjusega. Ja sina seisad poeriiulite vahel nagu eksinud antropoloog, kes uurib võõrast tsivilisatsiooni: “Miks neid küpsiseid siin nii palju on? Ja miks need pakid kõik mulle kutsuvalt otsa vaatavad?”

Ja kui oled väsinud pikast tööpäevast, kõht on tühi ja tahaksid ruttu koju minna, paned ostukorvi selliseid valikuid, mida muidu ei ostaks ka relvaähvardusel mitte. Kõlab tuttavalt? Loomulikult.

Aga siin on üks väike nipp, mida kipume unustama: kui kodus on olemas stabiilne põhivarustus, siis ei pea igal õhtul välja mõtlema uut kulinaarset sooritust ega poodides aega raiskama. Piisab kombineeritavatest toidugruppidest, mis hoiavad keha ja rahakoti sõbralikes suhetes ning eelnevalt koostatud poenimekiri hoiab ka pea selgena. 

Devani nipp on veel see, et toiduaine rändab poenimekirja kohe, kui see kodus avada. Näiteks avad riisipaki, paned selle kohe poenimekirja, enne kui see otsa saab ja nii pole karta, et seda vajalikul hetkel kodus ei ole.

Põhitoidukapp – sinu igapäevane päästerõngas:

Kui kodus on põhitoiduained, pole vaja minna paanikasse. Mõtle neist kui Legodest: samad tükid, lõputud võimalused. Vali siit loomulikult need toiduained, mida reaalselt ka kasutad, ehk kohanda enda perele vastavaks nii toidud kui toiduained. Ja kui küsida, kas läheb üksluiseks, siis meie vastame, et ei, sest valikuid on tegelikult kombineerimiseks lõputult.

Valgud (lihtsad ja mitmekülgsed):

– Kalkuni- või Kanafilee, kintsuliha või hakklihana

– Lõhe või forell

– Heeringas, kilu, räim (Eesti köögi alahinnatud supertoit)

– Munad

– Taimsed variandid: kikerherned, oad, läätsed

Kuivained:

– Riis (basmati või täistera)

– Tatar (kõht tänab, vererõhk ka)

– Täisterapasta

– Kuskuss või bulgur (valmivad nii kiiresti, et ajavad ka kiire kalkuni närvi)

– Kaerahelbed

– Kikerhernejahu või tavaline nisujahu (pannkoogid, kastmed, paneeringud)

– Õlid: näiteks oliiviõli + neutraalne õli (päevalille)

– Maitseained: sool, pipar, paprika, karri, oregano, küüslaugupulber – eelista puhtaid maitseaineid, mitte valmis segusid.

Piimatooted:

– Kodujuust

– Kohupiim

– Kreeka jogurt / maitsestamata jogurt

– Juust

– Veidi piima või kaerajooki ( kohvi ja pudru jaoks)

Köögiviljad (värv on vitamiin):

– Porgand

– Kapsas, brokoli, lillkapsas

– Suvikõrvits või peet

– Külmutatud köögiviljasegud

– Sibul, küüslauk

Salatimaterjal:

– Kurk

– Tomat

– Salatilehed

– Paprika

– Avokaado (küpsus on loterii, aga vahel on ikka hea kasutada)

Puuviljad:

– Õun

– Banaan

– Mustikad või muu marjasegu sügavkülmast

Sellest komplektist saab kombineerida igal nädalal kümmekond erinevat rooga ilma, et peaksid peakokaks reinkarneeruma. Ja igapäevaselt ehk poes käima ei peagi, kui vaid värske leiva ja saia järel. Ja kui teha toitu rohkem, mitmeks päevaks, näiteks eilsest praest saab tänane ühepajatoit või supp, on puhkust veelgi rohkem.

Ja teed näiteks:

– Riis + kana + köögiviljad pannil

– Ahjulõhe + ahjukartul + roheline salat

– Läätsesupp + küüslaugusai

– Täisterapasta + kalkuni-hakklihakaste + tomatisalat

– Kikerherne-karri + riis

– Smuutid, kissell

Kui isu tuleb näksida:

Teleka ette on liiga lihtne haarata kõige krõmpsuvam, magusam ja soolasem kraam. Aga kui tahad tervisele pai teha, siis kodune alternatiiv võib olla sama mõnus.

Tervislikumad valikud krõpsu asemel:

– Ahjus paneeritud lillkapsas

– Kodused kanafilee ampsud

– Röstitud kikerherned (vürtsi peale ja ahju!)

– Viilutatud juust + kurk

– Kreeka jogurt + puuviljad

– Kodune popkorn, aga mõõdukalt

– Porgandi- ja paprikakangid hummusega

Kui käsi tahab ikkagi midagi krõbistada, siis paku talle porgandikange, paprikaribasid, õuna või kamapalle.

Eesti statistika: millega me söömisel üle pingutame ja mida liiga vähe sööme:

Tervise Arengu Instituudi viimane ülevaade maalib üsna selge pildi. Meie toidulaual on liiga palju:

– suhkrut ja magusaid jooke

– valget jahu

– töödeldud liha

Ja liiga vähe on:

– köögivilju (meie keskmine kogus jääb ikkagi soovituslikust 2–3 portsust päevas madalamaks)

– kala (eriti rasvast kala nagu lõhe ja räim)

– täisterasid

Kui kodu põhivarustuses on just need ained, mis katavad valgu, kiudainete, mineraalide vajaduse, siis liigub toidulaud ise tervislikumas suunas.

Anneli: „Karmen, ma vaatan oma kapis ringi ja tunnen, et jälle on see õhtu, kui tahaks kuskile põgeneda. Või siis tellida pitsat.“

Karmen: „Vaata riiulit. Sul on riis. Sul on kana. Sul on porgand. Nendest kolmest tegelasest saad juba terve prae tehtud.”

Anneli: „Aga kui lapsed ei söö jälle ja tahaksid hoopis makarone?”

Karmen: „Siis teete koos nädalamenüü valmis ja makaronid on näiteks homme. Kui kõik sõna sekka ütlevad, ei jää kogu vastutus sulle ja ei pea ka mõtlema, no mida ma jälle süüa teen…“

Lõpetuseks:

Tervislik toitumine ei ole peavalu ega kokakunsti olümpia. Pigem see meenutab puslet, kus on vaja lihtsalt õiged tükid koju tuua. Mida vähem on paanikat poeriiuli ees, seda rohkem jääb aega elamiseks, mitte jälle nuputamiseks, mida ometi süüa teha.

Kui hoiad kapi stabiilselt varustatuna ja mõtled lihtsates kombinatsioonides, siis elad tervemalt, sööd maitsvamalt ja rahakott ei nuta.

Ning tervislikku toitu on nii palju lihtsam valmistada – ka siis, kui päev on olnud väga raske ja väsitav. 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

18.11

Kui mõni sari lõpeb, tekib seesama ebaõiglane tühimik, mis jääb pärast kohukese viimast ampsu – kõht teab, et kõik on otsas, aga aju nõuab lisa. Liisi Raamets kirjutas "Moon Valley" sarja, mille viienda osa me lõpetasime nii, et Anneli pani raamatu kinni ja ütles: “Noh… tore. Aga kus on järgmine osa?” Karmen kehitas õlgu ja vastas: “Kui tahaks kohe teada, mis edasi saab, siis see on juba märk sõltuvusest.” Seejärel keetsime kummeliteed, et leinast üle saada. Hea uudis on lihtsalt see, et Moon Valley raamatusarja ilmub veel osi ja aju rahunes sedavõrd, et lubab meil seni elus edasi funktsioneerida. Ootusärevus sätib ennast nurgas mugavalt sisse, nagu kass, kes teab, et süüa ta saab, aga mitte kohe.

Aga siis tuli Koidu V.G. Ferreira "Domineeriv Värv". Ja see lõpp… no kuulge. See ei ole ju veel lõpp. Ei saa ju olla. Tahaks veel ja veel selles maailmas seigelda ja teada saada, mis seal edasi saab. Vähemalt nädal peale sarja lõpetamist on mõtted ikka seal. Meie hinged tahtsid karjuda: “Autor, miks sa meile nii teed?!” Ja aju ei lepi kohe kuidagi, et rohkem ei saagi lugeda ja pole ka ootusärevust, sest sari sai otsa. Maailm on vahel ebaõiglasem, kui võiks. 

Anneli ohkas: “Ma tunnen, et ma pole veel valmis oma eluga edasi minema ja ükski järgmine raamat ei kõneta.”

Karmen vastas: “Tead, mu uni oli lausa häiritud. Võib-olla sellest pingest, et sari on läbi.”

Miks aju tahab “veel”?

Aju on paratamatult uudishimulik, veidi klatšilembene ja natuke külamoor. Dopamiinisüsteem lööb särama, kui ta saab jätku, lisa, uue pöörde, uue saladuse. See on sama mehhanism, mis paneb meid mõtlema: “Kuidas see raamat lõppeb, kui ma ta ruttu läbi loen?” Lõppkokkuvõttes tahab aju lugu ja rütmi. Vana hea “mis saab siis, kui…” tunnet.

Miks sarjad nii mõjuvad? Sest sari lubab turvalist pikendust. Sa saad olla pikemalt samas maailmas, kohtuda uuesti armsate tegelastega ja nautida järjepidevust, mis päriselus vahel puudub. Üksik raamat on elegantne, ilus, korrastatud – aga sarjal on see mõnus veniv tunne. Inimene on harjumuste ori ja kui miskit meeldib, järelikult tuleb sinna uuesti sukelduda.

Karmen: “Üksik raamat on nagu üheõhtune tore kohting. Sari on nagu pikaajaline suhe, kus tead juba, kas tegelane joob kohvi piimaga või mustalt."

Anneli: “Jah, ainult selle vahega, et suhe ei lõpe tavaliselt nii järsult.”

Aga mida lugeda siis, kui sari jätab enda järel maha tühjuse?

See on see koht, kus me tavaliselt jääme Devanis nõutult raamaturiiuli ette seisma. Mõistus ütleb: “Võtke midagi kergemat.” Hing tahab eelmise sarja juurde tagasi ja mõistus tõstis ammu käed üles, sest kohv on otsas.

Siit tuleb teie abi. Mis žanr ravib kirjanduslikke hingehaavu? Mõne jaoks on selleks krimi, sest mõrvad lahendatakse, kuigi elu enda mõistatusi mitte. Teiste jaoks romantika, sest vahel on vaja lihtsalt teada, et maailmas on õnnelikke lõppe. Mõni valib aga reaalsest elust midagi targutavat ja maandavat, et aju saaks päriselt millegi kallal närida.

Miks me armastame Eesti kirjanikke?

Sest eesti kirjandus oskab hinge kinni püüda nii, et ei aja tühja loba. Siin leidub kõike – psühholoogilisi põnevikke, kirglikke naistekaid, maagilist realismi, mõnusat külaelu ja teravat linnaelu. Ja veel parem: kui laenutad raamatukogust Eesti autori teoseid, panustad kaudselt ka kirjanikupalgale. See tähendab, et meie lugemisharjumused aitavad päriselt hoida elus Eesti kirjandust.

Karmen: “Noh, kui minu laenutamised kellegi palgale kaasa aitavad, siis ma tunnen ennast patrioodina.”

Anneli: “Me olemegi eesrinnas nii lugemise kui laenutamistega. Keegi veel nädalas korra vähemalt kuhja raamatutega raamatukogust lahkub?”

Paneme siia väikese nimekirja uuematest eesti autorite teostest, mis meile silma jäid: 

• "Purgisupp. Lugusid popist ja kunstist" - Janar Ala. Eesti keeles pole maailma popkunstis sellise haardega ja nii stiilselt kunagi kirjutatud. 

• "Eesti popmuusika täielik leksikon." - Mart Juur. Läbi huumori muusikasse, nii et lugemise ajal endalgi kõrvus meloodiad justkui kostuvad.

• "Selle talve päevik" - Laur Lomper (Tõnu Oja). Kogupereluule teeb tuju heaks ja soojendab südant. Raamatut kaunistavad Jarõna Ilo tehtud lustakad pildid ja luulekogumik sündis mõeldes talvele ning eelolevatele jõuludele.

• "Kasvatuse põhjenduseks" - Tiiu Kuurme.  Kogumik annab läbilõike tema käsitletud teemadest, fookusega kasvatusteaduse filosoofilisemal suunal. Kuurme vaimne pärand on laia haardega ja ta on enam kui 35 aasta jooksul uurinud kasvatusteooria, kasvatusfilosoofia ja -eetika ning isiksuse arenguga seotud küsimusi. 

• "Sõprust otsides. Lugu sellest, kuidas sõpru leida ja hoida" Mari Ojasaar-Parve. Õrn ja südamlik jutustus väikelastele vanuses 3–7 aastat, aga ka kõigile lapsemeelsetele, kes usuvad headusesse ja sõpruse väesse, imeilusate piltidega.

• "Nii oli. Värvikaid lugusid Eesti lähiajaloost" - Jüri Ehasalu. Detailselt, faktitäpselt ja värvikalt lahti seletatud teemad meie lähiajaloost.

• "King nr 43" - Jaanus Vaiksoo. Kinga-raamatute sarja viies osa on väljas. See on lugu kasvamisest ja sellest, kuidas vahel kõige ootamatumad hetked näitavad meile, kes me oleme.

• "Kirki. Koodi avamine" - Kristel Belinets. Psühholoogiline romaan eneseleidmisest, ellu jäämisest ja valust.

• "Une-Mati kiiksulood" - Heiki Vilep. Autor on tuntud oma vahvate lugude poolest ja õhtujuttude laste kindel lemmik.

• "Tantsi tolm põrandast" - Kairi Look. Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli.

Kõik Eesti kirjanikud väärivad tähelepanu ja lugemispäikest, nii et kui avastate uue nime, siis jagage meile ka. Meil on riiulil ruumi, närvisüsteemis võib-olla mitte, aga küll mahutame.

Lõpetuseks:

Me elame Devanis praegu raamatusarjade vahelises ajas, mingisuguses hallis tsoonis. See on omaette kunst, justkui elada teadmisega, et sel pühapäeval ei teinud keegi pannkooke, aga elu läks edasi. Maailm päris kokku ei kuku, aga tühjus hinges on siiski.

Kui teil on soovitusi, nippe, ravisoovitusi või šokolaadimaitselist teraapiat, mida lugeda pärast sarjašokki – jagage ka meiega! Jääme soovitusi ootama!

 Raamatumaailm on lai, Eesti kirjandus on veel lahedam ja uued lood ootavad meid kindlasti riiulinurgal kannatamatult. Järgmine teisipäev toob uue raamatu, uue loo ja võib-olla uue sõltuvuse :)

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta. Mõista. Kasva.

14.11

November heliseb nagu koolikell ja kutsub mehi vaatama peeglisse — mitte selleks, et vuntsi sättida, vaid et endalt küsida: „Kuidas ma ennast päriselt tunnen?“

Mehed on võimsad. Nad veavad perekonda, tööd, vastutust… ja tihti vaikivad valust, väsimusest ja muredest seni, kuni keha enam vaikida ei jaksa.

Tõmbame Tervise Reede loole veel ühe rea juurde, sest meeste tervis on palju laiem kui toitumine ja liikumine. See on ka taastumine, pinged, uni, vaimne pinge, iseloomuküsimused ja julge eneseanalüüs.

Ülepinged ja taastumine:

Mehed võivad teha pikki tööpäevi, aga taastumine jääb unarusse.

Uuringud näitavad, et krooniline stress ja puhkuse nappus tõstab meestel südamehaiguste, insuldi ja äkksurma riski kordades! Eesti statistika on karm: südame-veresoonkonna haigused on jätkuvalt meeste peamine surmapõhjus.

Unepuudus tõstab riskid veel kõrgemale.

Täiskasvanud mees vajab 7–9 tundi kvaliteetset und. Mitte 5 tundi ja pole häda midagi, vaid und, kus närvisüsteem päriselt taastuda saab. Kui mees ärkab juba väsinult, on järjepidevalt ärrituv, keskendumine vilgub nagu katkine lambipirn ja õhtuks on alles vaid tühi kest – see on signaal, et keha on suures hädas.

Ja neid signaale tuleb kuulata, mitte kangelasena alla suruda.

Kuidas mees ometi saab aru, et aeg on enda eest hoolitsema hakata?

Mehed sageli ei märka esimesi hädasid, sest valu ja väsimus jäävad kategoriasse no küll ma kannatan edasi. Aga keha annab märku väga selgelt:

• püsiv väsimus

• öised ärkamised

• kõrge pulss ja pinges keha

• meeleolu kõikumine

• seedimine, mis pole enam see

• väsimus juba keskpäevaks

• motivatsiooni kadumine

• sagedased pingepeavalud

Kui mees ütleb pole hullu, aga keha juba vilgutab punaseid lampe, siis ongi aeg. Mitte aasta pärast. Mitte siis, kui töö saab ükskord valmis. 

Kohe Praegu!

Tervisekontrollid:

Tihti räägitakse, et 50+ on eesnäärmekontrolli iga.

Tegelikult vajavad mehed alates 30ndatest juba regulaarselt:

• vereanalüüse (põletikunäitajad, kolesterool, veresuhkur)

• vererõhu kontrolli

• kilpnäärme jälgimist

• südame koormusteste, kui on koormav töö või sport

• vaimse tervise riskide hindamist, eriti kui peres on depressiooni või ärevust

Eestis sureb igal aastal sadu noori mehi südameprobleemidesse, mis oleks olnud avastatavad ja ennetatavad. Spordisaalides, rooli taga, töökohal… Keha ei küsi vanust, kui pikalt on üle pingutatud.

Eesnäärmest lähemalt siit: https://meestetervis.ee/ 

Synlabi Mehe tervisepakett: https://ee.minu.synlab.ee/mehe-tervisekontroll/

Ja vaimse tervise meeste pool: https://peaasi.ee/meeste-vaimne-tervis/

Alkohol – meeste leib, mis teeb laiemat kahju kui tundub:

Meestel on Eestis oluliselt kõrgem alkoholi tarbimine kui naistel.

Ja jah, õhtune ainult üks õlu tundub leebe, kuniks see kordub viis korda nädalas ja muutub mustriks.

Probleemid, mis kaasnevad:

• kaalutõus (õlu = vedel energia + suhkru koormus)

• maksakoormus

• uni halveneb — mees jääb magama, aga ei puhka

• vererõhk tõuseb

• ärevus tekib või süveneb

• testosteroon langeb

Kui mees tahab harjumusest loobuda:

„Kas mul on seda õlut tegelikult vaja või on see automaatne käe sirutus?“

Lahendused:

• hoia külmikus mullivett sidruniga;

• tee õhtuks mehelikult selge piir (nt 2 alkoholivaba päeva nädalas → 4 → 6);

• vali alkoholivabad variandid – need on täna väga head.

Keha tänab sind iga päev, mil maks ei pea sinuga võidu töötama.

Kaloraaž – palju mees päriselt vajab?

Keskmine aktiivne täiskasvanud mees vajab 2300–2800 kcal päevas, olenevalt pikkusest, lihasmassist ja füüsilisest koormusest.

Istud auto- või kontoritoolis 8+ tundi? Pigem 2200–2400.

Teed füüsilist tööd? 2600–3200.

Oluline on tasakaal.

Pole pointi süüa päeval liiga vähe, kui õhtul toimub rünnak külmkapi vastu. Peale kontorist tulekut pole vaja iga päev ka jõusaalis rapsida - üle treenimine on ka päris karm kehale.

Mees vajab regulaarseid toidukordi, valku igas toidukorras ja piisavalt kiudaineid. Vastasel juhul on veresuhkur nagu jojo, meeleolu kõigub ja keha röögib energia järele.

Emosse ei jookse mehed kindlasti iga kriimu pärast…

Me teame kõik. Mehed ja väiksed vigastused – ah, see on lihtsalt kriim.

Aga on hetki, mil koju jäämine on ohtlikum kui EMOsse minek.

Mine EMOsse kui:

• valu rinnus või õhupuudus

• tuimus käes või jalas

• järsk tugev peavalu („kõige hullem mu elus“)

• minestamine

• tugev kõhuvalu

• trauma, mille vabanduseks “ei, tõesti pole midagi” tundub endalegi kahtlane

Me ei saa hoolitseda lähedaste eest, kui me enda eest ei hoolitse. Vana hea ütlus endale pane enne hapnikumask pähe, alles siis teistele, kehtib kogu aeg.

Vaimne tervis – vaikne õõnestaja

Mehed räägivad ja kurdavad vähem, aga kannavad rohkem.

Lahendamata mured, tööstress, vanemate rolli pinge, rahaprobleemid, suhted… kui mees hoiab kõike endasse, hakkab keha rääkima läbi haiguste.

Kõik need:

• südame probleemid,

• seedetrakti hädad,

• vererõhk,

• unehäired

on tihti vaimse koorma füüsilised jalajäljed. Ära oota, kuni keha karjub. Kurtmine ei vähenda mehelikkust. Vastupidi — see teeb ruumi vastupidavusele.

Mida mees saab enda heaks kohe praegu ära teha?

Pole vaja elupööret. Piisab mõnest õigest sammust.

• Tervisekontroll – lihtsalt ära jäta vahele. Üle 50? Küsi PSA-testi. Kui perekonnas on eesnäärmevähki, siis mine varem.

• Liikumine – Istuva töö korral iga tund liiguta 5 minutit. Õhtul 20–30 minutit jalutust. Mitte maraton, mitte jõusaal. Jalutuskäik.

• Toitumine – vähem töödeldud liha ja suhkrut; rohkem köögivilju, kala ja kiudaineid. Tervislik toit on esmane, aga vaata üle toitained ning vajadusel tarvita toidulisandeid. Omega3 ja vitamiin D on esmased meie kliimas.

• Uni – tõeline tasuta ravim. Uni ei maksa midagi, aga võlg läheb kalliks.

• Pausid – eriti meestele, kelle töö on füüsiline või pingeline. Isegi 10 minutit pausi võib olla imerohi.

• Rääkimine – või vähemalt ütle, kui sa ei tunne end viimasel ajal hästi. Vaikimine ei tõsta mehelikkuse taset, aga vererõhku küll.

Mida naised saavad oma meeste heaks teha?

Me ei päästa kedagi, aga me saame ukse lahti hoida.

• Paku välja koos jalutama minna.

• Vaata koos toidukorv üle – väikeste muudatustega saab suure muutuse.

• Julgusta, mitte ei ähvarda. „Mine kontrolli tervist“ kõlab palju paremini kui “mine lõpuks ometi”.

• Märka, kui mees tõmbub endasse. Küsi rahulikult. Kuula.

See on meeskonnatöö. Kodune tervis on perekonna ühine projekt, mitte ühe inimese hobi.

Lihtne ja toimiv toidunimekiri mehele, kes tahab end paremini tunda:

Täistera kaerahelbed, täisteraleib

Kana, kala (eriti lõhe ja forell), kalkun, munad

Köögiviljad: brokoli, paprika, porgand, spinat, kaalikas

Puuviljad ja marjad

Kaunviljad: läätsed, kikerherned, oad

Pähklid ja seemned

Avokaado, oliiviõli

Jogurt, kodujuust

Vesi, tee

Lihtne päevaplaan (~2500 kcal)

Hommik: kaerahelbed + banaan + mandlid

Lõuna: kanafilee + suur salat + täisteraleib

Vahepala: õun + seemned

Õhtusöök: lõhe + brokoli + kartul

Hiljem: jogurt või kodujuust marjadega

Karmen: “Anneli, ma näen oma kodust, kuidas mehe heaolu mõjutab kõigi päeva. Mehed kui vaiksed mootorid – kui nad tõrguvad, tunneb seda terve maja.”

Anneli: “Just. Ja ma usun, et toetav ruum teeb imet. Mitte surve, vaid partnerlus. Kui üks hoolib, siis teine julgeb ka.”

Karmen: “Tervis ei ole hirmutav projekt. See on väikeste harjumuste kogum, mis teeb elu kergemaks, mitte rangemaks.”

Anneli: “Täpselt. Ja seda tahamegi Movembri ajal meelde tuletada.”

Artur Minenko, toitumisterapeut ja eratreener, võtab selle kokku:

“Tervis pole projekt. See on igapäevane otsus. Tee täna üks väike asi paremaks kui eile. Üks samm, üks söögiotsus, üks aus hetk iseendaga. Iga päev loeb. Proovimine ei maksa midagi, aga võita on palju. Tervis on meie suurim vara.” Artur Minenko enda blogis lahkab ta tihti ka just meeste muresid ja toitumist, viska pilk peale tema Facebooki lehele ja kodulehele www.arturminenko.ee/blogi ja vajadusel palu teda endale appi. Üksi rapsimine ei too tihti soovitud tulemusi, koos juhendajaga on kergem.

Movember ei ole nali ega pelgalt kampaania. See on meeldetuletus meile kõigile. Ukse avamine meestele, et nad julgeks märgata, hoolida ja elada kauem, tervemana ja rahulikumalt.

Mehi on vähem, kui naisi ja neid tuleb hoida. Ka siis, kui nad seda ise ei taipa teha!

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

11.11

On raamatuid, mida loed ja peagi unustad. Ja siis on selliseid raamatuid, millest mõtled veel kaua aega ja nad kutsuvad sind mõtetes tagasi – sõna otseses mõttes. Koidu Ferreira “Domineeriv värv” raamatusari on just selline. See ei lase sul lihtsalt olla pealtvaataja, vaid ta kisub sind oma maailma, keerab südame pahupidi ja õpetab midagi, mida sõnadesse on raske panna.

Anneli ja Karmen sattusid seda sarja lugema täiesti juhuslikult – või vähemalt nii nad arvasid. Mõlemad avasid eri päevadel sama raamatu ja üsna pea oli selge, et mõlemad on oma mõtetega ühes ja samas maailmas.

“Ma mõtlesin, et loen niisama prooviks, haarasin raamatu reisile kaasa,” ütleb Anneli. “aga õige pea sain aru, et raamatut käest panna oleks puhas surmapatt.”

Karmen muigab: “Ja siis sa kirjutasid mulle kell kaks öösel, et sul sai esimene osa läbi ja sa ei jaksanud oodata, millal raamatukogu avatakse, et saaksid teise osa tuua!”

Kaks lugejat, üks tunne

Peategelane on tundlik, eksiv ja kasvav. Tema lugu on ühtaegu fantaasia ja psühholoogiline peegeldus.

“Ma samastusin peategelasega täiesti,” tunnistab Anneli. “Tema sisemised heitlused, soov olla piisav ja samas vaba – see oli nagu lugeda iseennast teises maailmas. Ja ausalt, mu laps on kohati nagu Alrick – nii ehedalt aus, terane ja teistmoodi, et maailm ei saa kohe aru, kui erakordne ta on.”

See lugu puudutab igaüht, kes on kunagi tundnud, et tema sees on midagi, mida teised ei näe või ei oska mõista. See on raamat, mis tõmbab sind enda sisse ja paneb elama teiste tunnete ja mõtete sees.

Algul laenutas Anneli raamatukogust ühe osa korraga. Teise osa juures sai ta aru, et sellest ei piisa. Kolmas ja neljas tulid juba korraga koju ja loetud nad said kiiremini, kui ta isegi arvas. 

“Kas sa teadsid, et neljandal osal on ka teine lõpp?” küsis Karmen ühel õhtul.

“Mis mõttes teine lõpp?!” reageeris Anneli, nagu iga lugeja, kes on just elanud läbi midagi suurt ja ei suuda uskuda, et see pole veel kõik.

“Facebookis, Koidu Ferreira kirjaniku lehel. See, mis raamatusse ei jõudnud. Ja see annab kogu loole veel ühe nüansi. Kui oled pisarad saanud just kuivatada, tuleb sellele kindlasti lisa.”

Ja ka sellega see lugu veel ei lõppe. Neile, kes tahavad veel sügavamale sukelduda, on Wattpadis olemas ka Alrick – lisaraamatu osa, mis jätkab just seda alternatiivset lõppu. See pole veel trükivalgust näinud, kuid autor on kinnitanud, et avaldamine on plaanis. Millal – seda Koidu Ferreira veel ei osanud öelda. Aga ootus ise on juba osa sellest teekonnast.

Arvustustega me üldse nõus ei ole:

Kui hakkasime pärast lugemist arvustusi sirvima, saime väikese kultuurišoki. Kuidas on võimalik, et nii vähesed on sellest sarjast vaimustuses? Ja kui vähesed on sellest sarjast üldse kuulnud?

Ausalt öeldes – me ei ole nendega üldse nõus.

“Domineeriv värv” on palju rohkem väärt nii lugemist, mõistmist kui tähelepanu. See sari on sisult ja tasemelt samaväärne Harry Potteriga – nii emotsionaalselt kui filosoofiliselt. See õpetab, kasvatab ja paneb elu üle vaatama teise nurga alt.

Kes lugemist alustab, saab kohe aru, et raamatut käest panna ei saa. Ja lõpuni lugemine – olgu need osad kui paksud tahes – pole mingi tuumateadus, vaid puhas vajadus teada, mis edasi saab. Raamatud haaravad endasse ja ei lase lahti enne viimast lehte, nii et lehekülgede rohkus siinkohal ei heiduta ja lugemine läheb ludinal.

Miks see sari väärib rohkem tähelepanu:

Eestlasest kirjanik sellises žanris on haruldus. Meil ei sünni tihti autoreid, kes suudavad luua nii sügava ja tervikliku universumi, kus ulme, psühholoogia ja inimlikkus põimuvad loomulikult. Koidu Ferreira on erakordne nähtus Eesti kirjanduses ja kõik tema raamatud on silmapaistvad.

Tema loodud maailm kasvab koos lugejaga. Esimene osa on mõeldud noortele, raamat on nooruslik ja uudishimulik, teine avab hinge, kolmas raputab ja neljas… no neljas lihtsalt rebib kõik lahti, mis kinni on jäänud.

“Ma arvan, et see, kuidas Koidu näitab inimlikkust – nii naiivsust kui jõudu –, ongi selle sarja südames,” ütleb Anneli.

“Ja see, kuidas kõik tegelased arenesid. Mitte ainult peategelane, vaid kogu maailm tema ümber,” lisab Karmen.

“Ja lõpuks taipad, et see pole ainult nende lugu. See on meist kõigist.”

Miks peaksid seda lugema?

Sest see on kodumaine raamat, mis ei häbene oma emotsioone.

Sest see on tõsiselt hästi kirjutatud.

Ja sest see kasvab koos sinuga.

“Domineeriv värv” on teekond – kasvamine, armastus, andestus ja julgus ise olla. Selle maailma reeglid on karmid, aga tunded on ehtsad. Iga lehekülg on nagu uus hingetõmme, mis viib sind sügavamale inimese olemuse mõistmisse.

Anneli sõnul on “Domineeriv värv” nagu peegel, mis muutub koos sinuga. “Kui ma loen seda mõne aja pärast uuesti, näen kindlasti teisi nüansse,” ütleb ta. “See sari elab lugeja sees ja kohandab end tema hetkeseisundiga.”

“Domineeriv värv” pole lihtsalt ulme või romantika – see on elufilosoofia tuleviku võtmes. Seda tuleb lugeda südamega, mitte kiirustades. Ja kui sa oled juba esimese peatüki lugenud, on su saatus otsustatud: edasine tõmbab su endasse ja enam sa sellest maailmast välja ei saa.

See on lugu, mida tahad pärast lugemist kellegagi jagada, aga sõnad ei tule. Sa lihtsalt hingad sügavamalt ja tead, et said millegi olulise võrra rikkamaks.

Devani soovitab etteruttavalt:

Laenuta või osta kõik neli osa korraga ka endale. Usu meid, sa tahad neid uuesti lugeda. Ja tõenäosus, et sa need pooleli jätad, on sama väike kui see, et Eestimaa suvi kestab kolm kuud järjest.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

09.11

Isadepäeva hommik algas Anneli kodus hästi. Nagu päriselt hästi. Köögist tuli kohvi lõhna, keegi sosistas: “ära veel tule!“ ja isa, kes püüdis voodis magajat mängida, reetis end juba esimese muigega. Kui laps ukse vahelt piilus, oli kogu näitlemine läbi — isa silmad särasid rõõmust. Ja kui laste kingipakist tuli järjekordne sokipaar, oli isa selle üle nii rõõmus, nagu tegu oleks suure aardega.

Karmen: „Meil toodi kohv voodisse, aga piim oli otsas. Isa naeratas ja jõi mustalt, ütles, et just nii joovadki tugevad mehed.“

Anneli muigas. „Meil pistis Art isale pannkoogi suhu enne, kui viimane lauda jõudis.“

Isa olemus – tugevus ja soe süda

Isadepäev ei ole lihtsalt päev kalendris, vaid meeldetuletus, kui palju isa roll meile tegelikult korda läheb. Isa on nagu kodu vundament — teda ei näe alati, aga ilma temata vajuks kõik kokku. Ta on see, kes hoiab tasakaalu, kui elu kipub kõikuma ja just isa on see, kelle naljad on alati totakalt halvad, aga just seepärast head.

Anneli mõtles: „Minu isa oli see, kes ei rääkinud ülearu palju, aga ta oskas lihtsalt olla. Kui ta oli kodus, oligi tunne, et kõik on hästi.“

Karmen noogutas. „Mu oma mees on samasugune. Kui ta tuleb õhtul töölt ja istub diivanile, siis isegi kass rahuneb. Isa energia on teistsugune — maandav, kindel.”

Isa roll lapse silmade läbi

Kui küsida lapselt, milline on õige isa, tulevad vastused alati imeliselt lihtsad:

„Õige isa on see, kes ei pahanda, kui ma tema telefonist multikaid vaatan.“

„See, kes viib mind kalale, aga lubab mul ka kala tagasi vette lasta.“

„See, kes ütleb, et ma olen tubli, isegi kui enda arust ei ole.“

Isa on lapse jaoks esimene kangelane ja eeskuju. Tütred valivad tulevased mehedki tihti just isa sarnased. Ja isegi, kui isa ei ole olnud täiuslik, siis ka tema on lihtsalt inimene ja andis sel hetkel just nii palju, kui tal anda oli. 

Isa pole mitte see, kes alati võidab, vaid see, kes tuleb tagasi ja proovib uuesti. Laps ei oota täiuslikkust, ta ootab, et temaga aega veedad. Ühte kindlat õlga, mis haarab ta kukile ja annab lapsele tunde, et isa on tema jaoks lihtsalt alati olemas.

Tänane päev kulgeb omasoodu. Tassi sees jahtub kohv, köögis kõlab lusika kõlin ja naer. Keegi loeb luuletust, keegi ajab sõnad segi, keegi kallistab liiga kõvasti — ja just nii peabki olema.

Isadepäeval saab isa olla tähelepanu keskpunktis ja mõtleme härdalt ka nendele isadele, kes peavad täna kodust eemal, tööl või lastest eemal olema. See ei tee teist vähem isasid, küll kõik laabub.

Isadepäev on hetk, mil aeg võiks peatuda. Kõik toimetused ja tähtsad asjad jäävad kõrvale ja isa, kes muidu jookseb, parandab ja planeerib, istub korraks maha ja lubab endal olla ja lastest rõõmu tunda. Lapsed ronivad talle sülle, ema toob veel ühe pannkoogi ja majas on tunne, et elu on täiesti paigas.

Anneli: „Tead, Karmen, mulle tundub, et isad on nagu peidetud superkangelased — ainult ilma keebita.“

Karmen: „Ja vahel ilma puhkepäevata.“

Anneli: „Mhm. Aga vähemalt täna võib isa rahulikult kohvitassi kallistada ja mõelda, et kõik see mürgel on tema pärast.“

Devani soov tänaseks:

Olgu su päev täis tänutunnet ja soojust. Vaata oma isa, vanaisa või lapse isa ja ütle talle kõike seda, mida me liiga harva ütleme — „Me armastame sind.” Me hoolime, igatseme, me oleme isade üle uhked ja tänulikud.

Devani mõte on lihtne: me ei pea tegema suuri žeste, või tegema kalleid kingitusi, et luua suuri mälestusi. Iga hetk on oluline, mis on veedetud koos kallitega!

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

06.11

Hiljuti “Pealtnägija” saates vaadeldi üht peret, kelle lapse kasvatamisviise peeti sobimatuteks. Lugu pani meid endilt küsima: kus kulgeb tegelikult karistuse ja kasvatuse piir? Me ei mõista kedagi hukka ja arutleme sellel teemal vaid enda mätta otsast.

Lugu ise siin: "Pealtnägija" ühe pere näitel: kust läheb sobimatute kasvatusviiside piir? ERR 

Füüsiline vägivald on seadusega keelatud, see on selge. Aga palju hägusam on piir, kust algab vaimne vägivald – sõnade, pilkude, ignoreerimise või hääle tõstmise kaudu. Seda tehakse sageli enese teadmata ja väsimusest, abitustundest, läbipõlemisest. Kes meist poleks lapse peale pahandanud? 

Kui kodu peegelduseks on valu

Laps on kodu peegel, on meile alati öeldud. Kui kodus on pinge, väsimus ja pidev karjumine, siis laps hakkab käituma täpselt nii, nagu kodu teda õpetab. Kuid see pole süüdistus vanematele – pigem valuhüüe ühiskonnale. Meie pered on ülekoormatud, vanemad töötavad mitmel rindel ja proovivad lihtsalt ellu jääda, aega ja rahu on vähe. Laps on vahel ainus, kes jaksab vastu hakata – tema plahvatused, trots ja ärritused on tegelikult kodu hääletu peegel ja appihüüd. Lapsel on pidev ärevus ja stress.

Laste õigused ja kohustused

Laste õigused on kirjas Lastekaitseseaduses ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis: igal lapsel on õigus turvalisusele, väärikusele ja vägivallavabale lapsepõlvele. Aga vähem räägitakse lapse kohustustest – austada teisi, kuulata, vastutada oma tegude eest. Tasakaalu on siin keeruline hoida: kui õigusi on palju, aga piirid hajuvad, muutub laps ebakindlaks. Piirid ei ole karistus. Piirid on armastus, millel on kuju ja viis suunata last õigel teel.

Et mõista, mida laps tegelikult vajab enne, kui me üldse kasvatama hakkame, on vana hea Maslow püramiid. Vaatame sellele otsa lapse vaatepunktist.

Maslow jagas inimese põhivajadused viide tasandisse, alustades kõige elulisematest ja liikudes vaimsemate suunas. Kui alumised astmed on rahuldamata, ei saa laps tunda turvatunnet ega keskenduda õppimisele, kuulamisele või käitumise muutmisele.

1. Füsioloogilised vajadused

Need on kõige esmasemad: toit, vesi, uni, liikumine, puhas õhk ja turvaline keskkond.

Kui laps on näljane, magamata või külmetab, ei saa ta rahulik olla ega mõeldagi heast käitumisest.

Paljud käitumisprobleemid algavad tegelikult sellest, et lapse baasvajadused pole täidetud.

2. Turvalisuse vajadus

Laps peab tundma, et tema maailm on stabiilne ja ennustatav.

See tähendab, et vanemad on olemas, kodus ei karjuta, reeglid ei muutu iga päev ja laps teab, et ükskõik, mis juhtub – ta on hoitud.

Kui laps tunneb hirmu või ebakindlust, hakkab ta kas sulguma või käituma mässuliselt – see on viis öelda, et ta ei tunne end turvaliselt.

3. Armastuse ja kuuluvuse vajadus

Siin on võtmesõnadeks lähedus, kuulamine, kallistus, tunnustus.

Laps vajab teadmist, et teda armastatakse mitte tema saavutuste, vaid tema enda pärast.

Kui kodus on vaid kriitika või pidev kiirustamine, siis laps hakkab tähelepanu otsima käitumise kaudu – vahel ka halva käitumisega, sest halb tähelepanu on parem kui puuduv.

4. Eneseväärtuse ja tunnustuse vajadus

Laps tahab tunda, et ta on võimeline ja oluline.

Kui talle antakse väikesed ülesanded, usaldust ja tunnustust, siis kasvab tema enesehinnang.

Kui teda pidevalt parandatakse, võrreldakse või häbistatakse, siis ta kaotab usu endasse ja hakkab kas alla andma või üle pingutama.

Tunnustus ei pea olema suur: “Ma nägin, et sa proovisid”, on sageli võimsam kui „Tubli, said viie!“

5. Eneseteostuse vajadus

Kõige kõrgem tase: laps vajab võimalust olla tema ise – mängida, luua, mõelda, küsida, unistada.

See on koht, kus laps leiab oma anded ja sisemise rõõmu.

Kui alumised astmed on täidetud, siis alles saab laps lõpuks hakata kasvama mitte hirmust, vaid inspiratsioonist.

Karmen: „Kui laps hakkab kodus mässama, siis ma mõtlen, kas ta on söönud? Kas ta sai öösel magada? Kas ta tunneb, et teda kuulatakse?“

Anneli: „Enne kui otsime kasvatuse viga, peaksime vaatama, kas lapse vajadused on täidetud. Laps ei vaja esimesena karistust, vaid hoolt.“

Karmen: „Kui püramiidi alumised astmed on katki, siis ei püsi ükski piir, ükskõik kui hästi me neid kehtestame.“

Maslow õpetab, et laps kasvab üles turvatundes, mitte hirmus. Kui laps saab tunda, et tema vajadused on märgatud ja täidetud, õpib ta ka ise teisi kuulama, austama ja hoolima. Ja see ongi kasvatuse tegelik eesmärk.

Anneli: „Ma näen kogu aeg peresid, kes on täiesti tühjaks pigistatud. Hommik algab kiirustamisega, tööpäev on täis pingeid, õhtul tuleb kodus veel tulekahjusid kustutada. Ja kui laps ei kuula… siis see viimane tilk lihtsalt kukub.“

Karmen: „Keegi ei sünni veatuna, kuidas lapsi kasvatada. Lastega ei anta manuaali kaasa. Me proovime lihtsalt hakkama saada, aga kui sa oled ise kriisis, siis muutub ka lapse käitumine raskemaks.“

Anneli: „Ja see ongi koht, kus paljud vanemad ütlevad hiljem: ma ei teadnud, et mu sõnad või vaikimine olid vaimne vägivald. Nad ei tahtnud halba, aga tagajärjeks on katkine side.“

Vaimne vägivald – nähtamatu, kuid sügav

Kui füüsiline karistus jätab jälje nahale sinikate näol, siis vaimne vägivald sööb hinge seestpoolt. See on see, kui lapsele öeldakse:

„Sa oled halb poiss.“

„Ma ei taha sind praegu näha.“

„Kui sa nii käitud, siis ma ei armasta sind enam.“

Need sõnad ei kao ja laps ei unusta.

Samuti lapse käest asja ära võtmine, pidev keelamine, lapse mitte ära kuulamine ja ka lihtne lapse jaoks aja mitte leidmine panevad lapse olukorda, kus ta enam ei usalda sind. Kui tal on mure, ei tule ta seda sulle rääkima, või kui ta hätta satub. Siis tulevadki mängu sõbrad, kes ei pruugi olla kõige õigemad ja enam ta sind ei kuula.

Ja kõige kurvem – täiskasvanuks saades kordab ta sama mustrit, sest see tundub talle tuttav, turvaline ja nii ju peabki.

Piiride kehtestamine – kui aeg ja närv on otsas

Peredes on järjest raskem piire kehtestada. Lapsed on täis energiat, mida nutiseadmes ära ei kuluta ja vanemad on täis väsimust, mida pole kuskile panna. Piirid vajavad järjepidevust, kõikide osapoolte pingutust ja kohalolu. Kui seda pole, tulevad äärmuslikud sammud: karjumine, ähvardused, karistused. See ei tee vanemat halvaks, me kõik oleme inimesed. Aga me peame rääkima sellest, kuidas ennetada – enne kui kriis plahvatab ja mured jalust niidavad.

Reaalsus on karm: spetsialistide juurde on ooteajad kuudepikkused. Psühholoogi või pereterapeudi jutule ei saa enne, kui kodus on juba kriis. Meie ühiskond keskendub tagajärgedele, mitte ennetusele.

Me parandame purunenud suhteid, aga ei õpeta neid enne hoidma. Ja kui laps ütleb koolis midagi, mis viitab kodusele vägivallale, on see alles jäämäe tipp. Allpool on aastatepikkune väsimus, hirm ja kuulmata jäämine.

Karmen: „Kui mina saaksin midagi muuta, siis koolitused peredele nagu Gordoni perekool ja Imelised Aastad oleksid riiklikult toetatud ja kõikidele peredele kättesaadavad. Me õpime autot juhtima, aga mitte oma last mõistma.“

Anneli: „Jah, me vajame neid oskusi enne, kui laps hakkab meid proovile panema. Kui laps juba karjub, on hilja.”

Karmen: „Ja need koolitused peaksid olema osa vanemaks olemise õigustest ja kohustustest.“

Me kasvatame, aga ka kasvame koos

Kasvatus ei ole lapse parandamine – see on ka vanema kasvamine. Kui laps testib piire, siis tegelikult testib ta meie armastuse püsivust. Kui laps viskab ukse kinni, siis võib-olla ta tahab teada, kas me tuleme tagasi. Kui ta ütleb „ma vihkan sind“, tahab ta sageli kuulda: „Ma armastan sind ikka.“

Piiride kehtestamine on vajalik, sest laps vajab piiri, mille sees on turvaline kasvada.

Küsimus pole karistuses, vaid selles, kuidas me ise reageerime. Kas me kasvatame hirmuga või empaatiaga? Kas me karistame selle eest, et laps on inimene, või õpetame teda inimeseks jääma? Ütleb ju ka lastelaul: Head lapsed, need kasvavad vitsata.

Karmen: „Kui sa ei tea, kuidas edasi, alusta endas rahu leidmisega ja lapsele vastu hakkamisega ei saavuta me midagi.“

Anneli: „Mõtle, kelle poolel sa oled. Kui lapse poolel, siis alla anda ei ole valikus. Lapsed annavad jõudu ja iga väike samm loob muutuse parema tuleviku nimel.“

Iga laps väärib turvalist lapsepõlve ja iga vanem väärib tuge, et seda ka pakkuda. Lapsed ei unusta, aga nad andestavad siis, kui näevad, et vanem muutub. Meie ülesanne on aidata, et muutus juhtuks enne, kui valu jõuab uue põlvkonnani.

Kui tunned, et kodus on pingeid, lapse käitumine on muutunud või sa ise ei suuda enam rahulikult reageerida – siis ära jää ootama, kuni kõik lõhkeb. Perenõustajad ongi selle jaoks.

Kui sa ei tea, kust alustada, siis alusta ühest neist kohtadest:

• Oma lapse lasteaed või kool – räägi õpetaja, sotsiaalpedagoogi või koolipsühholoogiga. Nad on sageli esimesed, kes aitavad leida tuge ja suunavad edasi.

• Kohalik omavalitsus – iga valla või linna sotsiaaltöötaja aitab leida lastekaitsespetsialisti ja pere toetamise võimalused.

• Lasteabi telefon 116 111 – töötab ööpäev läbi ja on tasuta. Sinna võivad helistada nii vanemad kui lapsed ise.

• Perearsti nõuandeliin 1220 – kui vajad esmaseid nõuandeid või vaimse tervise tuge.

• Perepsühholoogid ja nõustamiskeskused – näiteks Peaasi.ee, Lahendus.net, Eluliin.ee ja Rajaleidja teenused, kus pakutakse tasuta nõustamist lastele, noortele ja peredele.

• Kriisitelefon 1247 – kui olukord tundub juba käest libisevat ja vajad kedagi, kes kuulab kohe.

Anneli: „Ma tean, kui raske on esimene samm. Sa mõtled, et äkki ma liialdan, äkki saan ise hakkama. Aga just see esimene kõne võib päästa pere lõhenemisest.“

Karmen: „Abi küsimine ei tee sind halvaks vanemaks vaid näitab su tugevust. Ainult meie saame laste elusid muuta ja päästa ja hoida.“

Lisaks tasub uurida ka kohalikke perenõustamise ja tugiperede programme – mitmes omavalitsuses on juba olemas tasuta töötoad, kus õpitakse suhtlemist, piiride seadmist ja rahulikku kuulamist. Peamine on mitte alla anda.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

04.11

November toob endaga vaikuse ja varjud. Päevad on lühikesed, aga õhtud pikad, justkui loodudki lugude jutustamiseks. Kui väljas mühiseb tuul, saab raamatust turvapaik, kus laps võib kohtuda oma tunnetega, ilma, et keegi neid kohe parandama või seletama tormaks.

Me ei pruugi alati märgata, et lapsed tajuvad sama maailma, mis meiegi – lihtsalt vähemate sõnade, aga suuremate emotsioonidega. Kurbus, hirm, igatsus, segadus – need kõik vajavad väljenduseks oma kohta ja aega. Raamat on sageli koht, kust laps saab nii lohutust, kui vastused enda küsimustele.

Karmen: „No nii, pimedad õhtud on kohal. Kas teil juba õhtused lugemisrituaalid käivad?“

Anneli: „Jaa, Art valib nüüd ise raamatuid. Ja kuigi ta lugeda oskab, valib ta tihti just ilusaid ja piltidega raamatuid, mitte ainult tekstiga.”

Karmen: „See ongi see, mis lugemist eriliseks teeb. Minu arvates annab raamat lapsele tiivad. Ja mulle endale meeldib ka lugeda ilusate kaante ja sisuga raamatuid.”

Kuidas lugeda, et laps armastaks lugemist? Lugemishuvi ei teki sunniviisiliselt, no ei saa käskida, et hakka lugema. Kui laps aga seostab raamatut läheduse, rütmi ja ühiste hetkedega, siis tekibki soov raamatute juurde tagasi tulla.

Mõned lihtsad, aga tõhusad nipid:

• Looge rituaal. Sama kellaaeg, sama koht, sama soe kaisutus.

• Las laps valib. Kui ta valib kümme korda sama raamatu, on see okei – kordamine kinnistab turvatunnet.

• Ärge õpetage, vaid elage kaasa. Kui loete, siis elage teksti sisse – naerge, imestage, küsige, juhtige laps imelisse maailma.

• Looge häälega maailm. Igale tegelasele oma toon. See teeb raamatu elavaks ja lapsele meeldejäävaks.

• Raamatutegelased muutke lähedaste nimedeks, tema lemmik lelude nimedeks vms. Näiteks kui raamatus on kass, siis lugege enda kassi nimega. See köidab tähelepanu. 

Ja kui ise välja mõelda unejutt, täpselt selline, nagu parasjagu vaja või sellel teemal, mida lapsele peegeldada on vaja, muutub õhtu lausa maagiliseks.

Raamatud, mis aitavad rääkida rasketest asjadest:

Raskete teemade eest ei pea lapsi kaitsma, pigem tuleb neile anda sõnad ja pildid, mis aitavad tundeid mõista. Julgustame mitte ainult toredaid raamatuid ka lastele ette lugema. Natuke kurbust, aga turvaline lõpp loob suurema usalduse ka vanemaga.

Artur Gebka „Isa Pudel“ – raamat, mis räägib alkoholisõltuvusest, häbist ja lootusest. Pildid on lihtsad, aga mõjusad. Väga vajalik lugemine, kui peres on keerulisi teemasid või minevik, mida laps tajub, aga ei mõista. Sobib igale vanusele.

Sandra Dieckmann „Hunti oodates“ – lugu sõprusest, kaotusest ja leinast. Tekitab ruumi rääkida, mis juhtub siis, kui keegi, keda armastasime, kaob. See on õrn ja armas lugu.

Anti Saar „Külaskäik“ – meisterlikult lihtne raamat vanavanema surmast ja sellest, kuidas laps seda mõistab. Ei mingit moraali ega ülearust seletamist – lihtsalt aus pilk lapse maailmast.

Veel lugemissoovitusi:

Ulla Saar „Ita ja Piuks“ – sobib lugemishuvi harjutamiseks. Lugu on lihtne, aga nutikas, pildid hästi soojad ja mängulised. Sobib lastele, kelle tähelepanu on lühike, sest meie arvates on see päriselt armas raamat.

Heljo Mänd „Mõmmi ja aabits“ – klassika, mis ei vanane, sest õpetab läbi sooja huumori ja armastuse.

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad“ – kummaline ja geniaalne lugu lapse üksindusest ja fantaasiast. Sobib hästi õhtul ühiselt lugemiseks.

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ – sobib vestluseks erinevuste ja perekonna teemadel. Sobib nooremale koolieale.

Kätlin Vainola „Lift“ – raamat mudilastele, kaunima raamatu nominent 2013, hetkel soodushinnaga näiteks siin: https://pegasus.ee/raamat/lift 

Eva Roos „Kust tulevad unenäod?“ – pehme ja rahulik lugemine enne und, aitab rahustada ja lõpetada päeva turvatundega. Pildid imeilusad.

Kertu Sillaste “Mina olen kunstnik” avab lapsele loovuse maailma, kus värvid ja mõtted võivad olla sama tähtsad kui tähed ja numbrid.

Karmen: „Mul on tunne, et raamatud on nagu sillad. Mitte lihtsalt paber ja tint, vaid päris ühendus – vanema ja lapse, lapse ja maailma vahel.“

Anneli: „Jaa, see on ilus mõte. Mõnikord ma loen Artile ja ta lihtsalt kuulab, aga ma näen, kuidas tema pilk peegeldab. Sõnad lähevad sügavamale, kuhu mu käed ei ulatu.“

Karmen: „Ja see ongi lugemise ime – vaikne teraapia, mis töötab, kui meie vaid kohal oleme.“

Kui laps õpib, et raamat on koht, kus saab olla, tunda ja küsida, siis tekib temas armastus lugemise, mitte lugema õppimise vastu. Sest lugemine ei ole ainult tähtede tundmine – see on ka enda hinge kuulamine. 

Mis lasteraamat on Sindki viimasel ajal kõnetanud? 

Tiivulisi lugemisi meie armsatele lugejatele koos lastega!

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

02.11

Inimesi kiputakse jagama kaheks, nagu maailm oleks ainult must ja valge: introverdid ühel pool, ekstraverdid teisel. Ühed ammutavad energiat vaikusest ja oma mõtetest, teised saavad elu sisse just siis, kui ümber on sagimist. Aga elu ei ole nii mustvalge ning tõde on kusagil keskel, kus inimene suudab kohaneda ja valida, mis teda parasjagu toidab.

Eestlased on kasvatatud mitte liiga palju rääkima ja pigem olema kinnised ning introvertsus tundub normina. Uuringud ongi näidanud, et me oleme Euroopa mastaabis pigem introvertne rahvas – me ei armasta niisama lobiseda ja meil on sügav austus vaikuse vastu. Samas on meil ka oma ekstravertne pool, mis tärkab jaanitule ääres või tantsupõrandal. 

Introvert – sisemine maailm on suur ja valgust täis

Introvert on see inimene, kes tunneb, et pärast pikka päeva teiste keskel vajab ta vaikust ja iseendaga olemist. Mitte sellepärast, et ta inimesi ei armastaks, vaid sotsiaalne olemine tühjendab akut.

Ta ei vihka koosviibimisi, ta lihtsalt eelistab neid väiksemas annuses.

Introvert:

• Laeb end vaikuses ja omaette olemisega.

• Mõtleb enne, kui ütleb.

• Eelistab mõtestatud vestlusi tühjale lobale.

• Vajab taastumisaega pärast rahvarohkeid päevi.

Kui Anneli on olnud terve päeva inimeste keskel koolitusel, tunneb ta päeva lõpuks, et mõtted ei jookse nagu kokku jooksnud brauseriaken. Siis aitab see, kui ta võtab kümme minutit vaikust, paneb klapid pähe või haarab raamatu ja upub teise maailma, mis sealt avaneb.

Ekstravert – elu käib siis, kui on melu

Ekstravert tunneb end elavana seal, kus toimub midagi: inimeste keskel, jutus, saginas, liikumises. Nad saavad energiat suhtlemisest ja annavad seda samal ajal edasi, justkui päikesepaneelid, mis toodavad valgust, kui keegi naeratab.

Ekstravert:

• Laeb end teiste inimestega koos olles.

• Armastab jagada mõtteid valjusti.

• Tunneb end mugavalt rambivalguses.

• Võib tormata tegutsema enne, kui plaani lõpuni mõtleb.

Karmen on just selline – ta läheb poodi piima järele ja tuleb tagasi kolme uue tuttavaga. Kui keegi järjekorras ohkab, on Karmen juba küsimas: “Raske päev või lihtsalt nälg?”

Ambivert – kuldne kesktee

Aga mis siis, kui tunned, et oled mõnikord üks ja mõnikord teine? Et peod on vahvad, aga järgmisel päeval tahaks lihtsalt teki alla kaduda ja mitte kellelegi vastata? Siis oled tõenäoliselt ambivert – inimene, kelle energia vajadus sõltub olukorrast.

Ambiverdid on nagu termostaadid – nad tunnetavad, millal on aeg soojust juurde keerata (seltskond, inimesed, suhtlus) ja millal vajutada “off” nuppu (rahulik olemine, laadimine, oma aeg).

Enamik inimesi jääbki tegelikult sinna halli tsooni, mitte äärmusesse.

Carl Gustav Jung, kes mõisted “introvert” ja “ekstravert” üldse välja pakkus, rõhutas juba 20. sajandi alguses, et tegemist on skaalaga, mitte raamide või kastidega. Hilisemad uuringud on seda kinnitanud: umbes 60–70% inimestest on ambiverdid.

Eestis on isiksusetüüpide uurimisega tegelenud näiteks psühholoogid Anu Realo ja Jüri Allik, kelle uuringud viitavad, et eestlased on maailmas pigem vaoshoitud, aga ka väga kohanemisvõimelised – ehk siis klassikalised ambiverdid.

Introvert ja ekstravert on nagu Yin ja Yang – üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Ekstravertid annavad maailmale sära, introverdid sügavuse. Kui maailmas oleks ainult ühed või ainult teised, oleks elu kas liiga lärmakas või liiga vaikne.

Oluline on õppida tundma, kus sinu energiapiirid jooksevad. Sest sisemine tasakaal on alati väärtuslikum kui sobitumine mõne sildi alla.

✨ Test: Kas oled introvert, ekstravert või ambivert?

Vasta ausalt — mitte nii, nagu tahaksid olla, vaid nii, nagu oled oma igapäevaelus ja vali esimene vastus, ära palju aega kuluta.

1. Kui veedan nädalavahetuse üksi kodus, tunnen end…

A) rahulikuna ja taastun.

B ) rahutuna ja igavlevalt.

2. Pärast suurt üritust või koosolekut ma tavaliselt…

A) vajan vaikust ja omaette olemist. 

B ) olen elevil ja tahaks veel rääkida.

3. Kui pean kellelegi helistama, siis…

A) mõtlen ette, mida ütlen, ja pigem väldin kõnesid.

B ) haaran telefoni ja räägin kohe ära.

4. Parim viis energiat laadida on…

A) jalutada üksi, lugeda või lihtsalt olla.

B ) kohtuda sõpradega, suhelda, teha midagi koos.

5. Kui keegi mind ootamatult külla kutsub, siis…

A) mõtlen, kas mul on jõudu ja tuju.

B ) ütlen “muidugi!” ja juba otsin mantlit.

6. Kui keegi räägib, siis…

A) kuulan ja analüüsin, enne kui vastan.

B ) reageerin kohe ja jagan oma mõtteid.

7. Kui tööpäev on olnud väga suhtlusterohke, siis…

A) unistan, et saaks üksinda olla.

B ) tunnen end inspireerituna.

8. Kui keegi ütleb “teeme koos midagi hullumeelset!”, siis…

A) naeratan viisakalt ja ütlen: “võib-olla teinekord.”

B ) olen esimene, kes ütleb: “mida me ootame?”

9. Puhkuse veetmiseks valiksin pigem…

A) vaikse metsamaja või spa lõõgastuse.

B ) reisigrupi, seikluse või festivalimelu.

10. Kui pean ise midagi välja mõtlema (projekt, otsus), siis…

A) eelistan kõigepealt mõelda üksi ja alles siis arutada.

B ) arutlen kohe teistega ja mõtlen valjult.

Tulemus:

Enamik A-vastuseid:

Sa oled introvert – sinu maailm on rikas sisekaemusest ja rahust. Vajad vaikust, et akusid laadida, ja hindad sügavat suhtlust rohkem kui pinnapealset saginat.

Enamik B-vastuseid:

Sa oled ekstravert – energiline, suhtlemisaldis ja uudishimulik. Inimesed ja tegevused annavad sulle jõudu ning sa särad seal, kus toimub midagi.

A ja B vastuseid võrdselt:

Tere tulemast ambivertide klubisse! Oled paindlik – vajad nii vaikust kui seltskonda, olenevalt olukorrast ja energiast. See on võimas kombinatsioon, sest oskad olla nii kuulaja kui kõneleja, nii rahustaja kui sütitaja.

Maailm vajab meid kõiki - vahel vaikseid, vahel säravaid. Oluline on kuulata oma energiat ja mitte sundida end olema keegi teine.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani – Avasta. Mõista. Kasva.

31.10

Anneli (hommikul kell 08.15, autos, kohvitops näpus): “Karmen, mul on kõht juba praegu tühi, aga ma jõuan süüa alles õhtul. Lastega aeg lihtsalt lendab, lisaks kodused toimetused, tööasjad, kiri tuleb veel ära saata...”

Karmen: “Sa ütled seda iga päev. Sa ei söö ja siis lõpuks sa sööd kõike. Õhtul kell kaheksa on ahjus lasanje, kõrval rabarberikook ja pärast šokolaad, sest noh... peale rasket päeva on preemiat vaja.”

Kas kõlab tuttavalt?

Sul on kiire ja elu käib täistuuridel. Hommikusöök jääb vahele, lõuna asendub kohviga ja mõtled, et pead õhtuni söömata vastu. Ja siis jõuab kätte õhtu – see püha hetk, mil kõht koriseb, silme ees virvendab ja korraga läheb käiku kogu külmkapi sisu. Pärast istud, kõht punnis, süütundega – aga noh, homme teen paremini... või mitte.

Mis tegelikult juhtub su kehaga, kui sööd ebakorrapäraselt?

Artur Minenko (toitumisterapeut ja treener) selgitab:

“Kui keha ei saa päeva jooksul piisavalt toitaineid, läheb ta ellujäämisrežiimile. See tähendab, et keha aeglustab ainevahetust ja hakkab talletama rasva – justnimelt siis, kui lõpuks süüa saad. Õhtune ülesöömine koormab maksa, soolestikku ja närvisüsteemi. Tulemuseks: kehakaalu tõus, unetus, kõhuprobleemid ja pidev väsimus.”

Kolm peamist probleemi:

1. Ebaregulaarne söömine segab keha rütme

– Energiatase kõigub

– Keskendumisvõime langeb

– Aju töötab “aurude peal”

2. Õhtune ülesöömine

– Organism ei suuda töödelda kogu hilist koormust

– Tõuseb veresuhkru tase

– Häirub uni (jah, isegi kui arvad, et magad hästi)

3. Emotsionaalne söömine

– “Ma väärin seda šokolaadikooki!”

– Toit muutub lohutuseks, mitte kütuseks

Karmeni nipid:

•Hommikusöök võib olla ka eilne õhtusöök, tee sellest brunch.

•Paki endale snäkid kaasa nagu koolilapsele – keegi ei keela kurgiviile ja pähkleid kontoris süüa.

•Pane telefonisse meeldetuletus: Söö, mitte ära istu telefonis!

•Kohv ei ole hommikusöök. Ei, ka piimaga mitte.

Artur Minenko praktilised lahendused kiire elutempoga inimestele:

✔ Söö 3 korda päevas – ka siis, kui portsud on väikesed.

✔ Tee hommikusöök valmis juba õhtul – nt kaerapuder või smuuti külmikusse.

✔ Lõuna võib olla lihtne – muna, salat, täisteraleib. Pole vaja gurmeed.

✔ Hoia kotis “ellujäämise snäkke”: pähklid, puuviljad, müslibatoon.

✔ Joo vett – dehüdratsioon võimendab näljatunnet ja väsimust.

Anneli: “Mina proovin nüüd nii, et kuulan Arturit ja kui kell saab 10, siis söön midagi, isegi kui ma ei tunne veel suurt nälga. Nii ma ei söö õhtul üle.”

Karmen: “Minu jaoks toit on energia, mitte tasu. Kui ma päeval ei söö, olen õhtul närviline, pea valutab ja otsin kapist šokolaadi.”

Väike väljakutse ka – Kolme korra nädal:

💡 Proovi vähemalt kolm päeva nädalas süüa kolm regulaarset toidukorda (või 2 toidukorda + 1 toekam vahepala). Kirjuta üles, kuidas end tunned.

Vaata, mis muutus. Peavalu kadus? Une kvaliteet paranes? Meeleolu on stabiilsem? Jah, see võibki juhtuda juba vähese ajaga. Õpi enda keha mõistma ja kuulama.

Sööd ikka alles õhtul ning sõid üle? Äkki homme alustad teisiti. Meie usume, et saad hakkama. 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta. Mõista. Kasva.

27.10

Tuul keerutab vilinaga õues lehti ning varjudel on justkui oma elu. On pime, õuest kostub vali vihmasabin ja oled üksinda kodus. Kõlab nagu parim aeg enne Halloweeni enda meeled veelgi enam erksamana hoida ja haarata ilukirjanduslik teos ulme, fantaasia ja õuduste rubriigist. Kas juba kõhus kõditab? Meil ka!

Kellel on kodus kass, võib julgustuseks ta lugemisel kaissu haarata. Must kass võib ehk kõhedust lisaks tekitada, aga kui kedagi teist pole võtta, ajab asja ära. Kõige müstilisemad raamatud ootavad. Ja alles seal, kus universum avaneb, draakonid lendavad ja kosmos on ääretu, ootab salapärane nurk – õudus.

Õudus, fantaasia ja ulme on nagu kolm toanaabrit ühiselamus – üks põletab musti küünlaid ja räägib kummitustega, teine kasvatab draakonit vannitoas ja kolmas väidab, et ta on tulnukate vahetusõpilane. Nad elavad eri maailmades, aga jagavad sama kööki ja aeg-ajalt keedavad koos midagi täiesti pöörast.

Kust tuleb hirm – ja miks ta vahel nii hea on?

Hirm on tegelikult meie vana sõber. Ta hoidis meie esivanemaid kiskjate eest ja pani lõkke ääres valvsalt kuulama, kes metsas liigub. Tänapäeval pole ohte enam igas metsas, aga hirm elab edasi – dokumentaalides, raamatutes ja mõnikord isegi meie peas. Anneli kardab jubedalt ämblikke ja pimedust.

Teadlased ütlevad, et hirm aktiveerib aju sama ala, mis armumine. Sellepärast ongi kummaline, et mõned meist naudivad õudusfilme sama kirglikult kui šokolaadi. Adrenaliin on peen kraam – ta lubab meil tunda elu ilma tegelikult ohus olemata.

Eesti raamatumaastik

Eestis ilmus 2024. aastal üle 3700 trükiraamatu, neist ligi 2700 eestikeelsed (Rahvusraamatukogu andmetel). Täpseid andmeid ei leidnud, aga fantastikat ilmub meie arvates liiga vähe ja arenguruumi on. Õnneks järjest enam ilmub eestikeelseid algupärandeid, mitte ainult tõlkeid.

Kui välismaal jutustatakse vampiiridest, siis meil on kratt, luupainaja ja kodukäija. Eestlane ei vajanud Hollywoodi – meil olid juba ammu olemas unenäos käivad surnud ja metsavaimud, kes segasid seenelisi.

Rahvaluulearhiiv on täis lugusid, kus vanaema näeb unes surnud meest ja puruneb peegel. Tagajärjeks hunnik õnnetust ja kummalised juhtumised. Kas see oli juhus? Või lihtsalt hirm, mis pani inimesed märkama mustreid seal, kus neid ehk polnudki?

Miks lugeda õudust, kui elu on juba niigi intensiivne?

Sest raamatus olev hirm on turvaline. Kinos saab jubeduste ajal silmad kinni panna, aga raamatus saab lehe lihtsalt vahele jätta või kiirelt diagonaalis lugeda. Ja kui lehekülg muutub liiga pinevaks, on alati võimalus sellega homme tegeleda ning panna vahele järjehoidja.

Õudusraamat ei räägi tegelikult alati hirmust – see räägib piiride ületamisest, julgusest ja sellest, kuidas meie enda kujutlus võib olla kõige võimsam looja. Fantaasia ja ulme annavad hirmule konteksti. Nad panevad suuremalt mõtlema ja arutlema erinevate lahenduste ja võimaluste üle. Mis siis, kui maailm polegi päris nii, nagu siiani arvanud oled?

Raamatud, mis sobivad Halloweeni meeleollu (ilma et öösel magada ei saaks)

1. Andrus Kivirähk – “Rehepapp ehk November”

Eesti oma “tume muinasjutt”, mis räägib krattidest, hingedest ja külamaagiast. See on rohkem naljakas kui hirmus – aga kummaliselt tuttav, sest iga eestlane tunneb mõnda sellist rehepappi. Kes siiani lugenud pole, on viimane aeg.

2. Andrus Kivirähk – “Mees, kes teadis ussisõnu”

See on fantaasia, mis tõmbab sind tagasi looduse südamesse. Hirm ei tule siin tontidest, vaid sellest, kui kaugele me ise oleme juurtest eemaldunud.

3. Stephen King – “IT” (see, mida kõik tunnevad, aga vähesed lõpuni loevad) inglise keeles.

Kui soovid tõelist õudusklassikat, mille kõrval küünal põleb ise pisut närvilisemalt. Raamat on nagu maraton – pika peale muutub hirm filosoofiaks.

4. Bram Stoker – “Dracula”

Vanakooli gooti stiil, mis on tegelikult rohkem romantiline kui hirmus. 19. sajandi elegants koos aeglase kõhedustundega – ideaalne lugemine vihmasel õhtul.

5. Josh Malerman – “Linnulaegas”

Kaasaegne psühholoogiline õudus, mis paneb mõtlema, mis on hirm ise. Raamatu tegelased ei tohi vaadata – aga lugeja võib. Ja see muudab kõike.

6. Merili Metsvahi – “Sõsara sõrmeluud”

Eesti Rahvaluule Arhiivist pärit fantaasiarohked lood haaravad nii mahlaka jutustamislaadi kui ka tavapäratute süžeedega, viies meid salapärasesse ning metsikusse maailma, kus inimesed vanapaganatega kõrvuti elavad. 

Anneli: “Ma proovisin eile õudusfilmi vaadata, aga juba esimeses stseenis panin silmad kinni.”

Karmen: “Siis loe raamatut – seal saad silmad lahti jätta ja peatüki lihtsalt vahele jätta.”

Anneli: “Hea mõte. Kuigi ma tean, et ma teeksin sama, lihtsalt sirviks kiiremini üle.”

Karmen: “Oluline on, et sa liigud edasi. Isegi kui natuke hirmus on – nagu eluski. Hea raamat paneb lõpuni lugema, isegi kui kananahk on peal."

Ulme, fantaasia ja õudus on kirjanduse kolm salaväravat. Üks viib sind unistustesse, teine tähevalgusesse ja kolmas… lihtsalt natuke pimedamasse nurka, et näha, kui palju valgust sinus endas on.

Hirmu ei pea vältima – see on lihtsalt teine viis kujutlusvõimet kasutada. Ja peale head õudusraamatut sobib alati üks tass teed, kaisus kass ja mõni soe armastuslugu.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

24.10

Käes on nädalavahetus. Sõprade või perega snäkiõhtu teleri ees tundub nii süütu asi, et isegi ei oska aimata, mida see teeb. 

Anneli: “Mõnikord on tunne, et mu keha ja aju töötavad eri vahetustes. Aju ütleb: “Oled tubli olnud, võta üks krõps.” Keha sosistab vastu: “Ära tee seda, meil on just maks puhastumas…”

Aga no mis sa teed, elu on täis ahvatlusi – ja ausalt, me kõik tahame vahel midagi krõmpsuvat, soolast ja ebatervislikku. Nii kerge on libastuda.

Krõpsuefekt – mis juhtub pärast ühte peotäit?

Kui suhu satub krõps, toimub kehas miniatuurne keemiline torm. Kartul muutub kiiresti glükoosiks, veresuhkur tõuseb ja aju saab väikese dopamiinilaksu – see sama hea tunde signaal, mis tekib ka armudes. Sool, rasv ja krõbedus aktiveerivad aju ning keha ütleb automaatselt: “Veel!”

Maks ja kõhunääre asuvad kohe tööle, et tasakaal taastada – nad üritavad liigset rasva ja suhkrut verest välja saata. Kui krõpsud on praetud korduvkasutatud või oksüdeerunud õlis, tekivad transrasvad, mis kahjustavad rakumembraane ja soodustavad põletikku.

Isegi üks väike peotäis krõpse paneb maksa umbes 1–3 päevaks lisatööle. Kui lisada sinna klaas veini, magustoit ja vähene uni, võib taastumine venida nädalani! Ja kui see peotäis muutub igapäevaseks traditsiooniks – siis pole see enam väike nauding, vaid süsteemne koormus. Aga me teame, et ühe peotäiega on raske piirduda. Tavaliselt saab pakk ju ikka tühjaks.

Kui rämps lipsab sisse kord kuus

Kord kuus tehtud patukene ei tee tavaliselt suurt kahju. Keha puhastab end ära ja seedesüsteem taastub paari päevaga. Noore organismi (18–30 eluaastat) ainevahetus töötab nagu noor hobune – kiire, tugev ja kohanemisvõimeline. Aga üle 35. eluaasta muutub keha juba konservatiivsemaks. Organism tuleb toime, aga palun mitte enam igal nädalal. Seetõttu võivad isegi üksikud pidupäevad jätta väsimuse ja naha tuhmuse tunde.

Kui rämps on kord nädalas

Siis hakkab keha juba protestima. Maks ja soolestikus olevad bakterid on pidevalt kergelt ülekoormatud, veresuhkur kõigub, immuunsus nõrgeneb ja põletik hakkab vaikselt pead tõstma. See ei avaldu kohe, aga inimene tunneb, et energiat on vähem, uni on rahutum ja seedimine ei ole see, mis vanasti.

Kui rämps on igapäevane kaaslane

Siis muutub keha sõna otseses mõttes lahinguväljaks. Aju saab pidevalt suhkrust dopamiinilaksu, aga rakkude energiavarud on samal ajal segaduses. Maks muutub rasvaseks, veresooned jäigemaks ja mikrobioom – see tohutu bakteriarmee soolestikus – muutub vaesemaks ja närvilisemaks. See on hetk, kus keha ei vaja enam puhastust vaid päästeplaani.

Mida keha vajab taastumiseks?

Kui oled endale lubanud rämpsuõhtu, siis järgmised päevad võiksid olla tänuavaldus oma kehale.

– Vesi – et maksal oleks võimalik jääkained välja loputada.

– Kiudained ja rohelised – aitavad soolestikul tasakaalu taastada ja põletikku maha võtta.

– D-vitamiin ja oomega-3 – toetavad rakkude tervist ja vähendavad madalatasemelist vaikset põletikku.

– Magneesium ja B-vitamiinid – toetavad närvisüsteemi ja energiavahetust, eriti kui on olnud suhkrulaks.

– Liikumine ja uni – ilma nendeta jääb kõik eelnev poolikuks.

Keha on imetlusväärselt tark, aga ta vajab ruumi taastumiseks. Kui me talle seda ei anna, hakkab ta lõpuks karjuma – väsimuse, kaalutõusu, meeleolulanguse, nahaprobleemidena. Algul me ei pööra sellele tähelepanu, aga kui juba mured suuremad, on taastumine keerulisem.

Anneli: “Ma sõin eile ainult peotäie krõpse. Täna tunnen, et sõin terve tehase.”

Karmen: “Tavaline lugu. Aga kui annad talle nüüd vett, värsket toitu ja puhkust, annab ta andeks.”

Anneli: “Ma teen täna smuuti – spinat, banaan ja ingver. Ja panen sisse natuke kiudaineid. Midagi rasket samuti süüa ei julge.”

Karmen: “ja täna lubad, et ei puutu snäkke, aga see kipub ruttu meelest minema. Inimene on kohe selline. Proovi mitte keelata, vaid tervislikud snäkid leida.”

Artur Minenko, toitumisterapeut:

“Rämpstoit ei tapa, vähemalt mitte kohe, aga ta koormab süsteemi, mis muidu töötaks targalt ja vaikselt taustal.”

Tema sõnul on kõige suurema löögi all pärast nädalavahetusi soolestik – ehk see tohutu mikroorganismide linn, kus elab rohkem rakke kui terves kehas kokku. Kui sööme palju töödeldud toitu, suhkrut ja praerasva, hakkavad head bakterid nälgima, samas kui halvad saavad peo pidada. Tagajärjeks on puhitus, väsimus ja isegi tujumuutused – sest soolestikus toodetakse suurem osa meie õnnehormoonist serotoniinist.

Kui nädalavahetusel on laual olnud pitsa, vein ja krõpsud, siis Arturi sõnul pole mõtet paanikasse minna. Keha ei vaja karistust, vaid abi.

“Head bakterid armastavad lihtsaid asju – kiudaineid, köögivilju, seemneid, hapendatud toitu.”

Artur soovitab pärast rämpsunädalavahetust oma menüüsse lisada soolestiku turgutajaid:

– hommikul klaas sooja vett sidruniga,

– lõunaks midagi rohelist ja kiudainelist,

– õhtul ports hapukapsast, keefiri või natuke kimchit.

“Meil pole vaja moekaid detox-kuure,” ütleb ta. “Keha puhastab end ise, kui me talle selleks võimaluse anname. Aga kui me talle iga päev õli ja suhkru peale kallame, on tal lihtsalt käed tööd täis.”

Mõttekoht: 

– Keskmine eestlane sööb päevas kolm korda rohkem soola kui soovitatud.

– vähemalt pooltel täiskasvanutest on soolestiku mikrobioom tasakaalust väljas.

– Ja umbes 40% meie igapäevasest toidust on töödeldud kujul – ehk selline, millega keha peab võitlema.

Kui sööd liiga palju

Enamasti juhtub üle söömine siis, kui me sööme seltskonnas või teleri ees. Aga ka rämpstoit tekitab selle, et me ei tunne, kui kõht on täis saanud. Aju ei anna enam märku, et aitab küll, vaid on mõnuainete laksu all ja nõuab lisa.

Jutt jookseb, käsi käib kausis ja enne kui arugi saad, on kõht täis — liiga täis!

Hiljem on raske olla: kõht punnis, energiat pole ja mõte liigub ainult diivani suunas.  Ka alkohol hakkab kergemini pähe ja kui lisapokaalid on märkamatult kehasse kallatud, on olukord organismi jaoks veel keerulisem. Kui nüüd füüsilist pingutust nõudva tantsimisega otsa tegeleda, saavad koormuse ka muud organid. 

Sellisel hetkel pole vaja end süüdistada ega paastuma hakata. Lihtsalt aita kehal taastuda – joo vett, tee rahulik jalutuskäik, liiguta end õues või kasvõi toas ringi. Kui veri hakkab jälle liikuma, teeb ka seedimine oma töö ära ja enesetunne läheb paremaks. Ja järgmine kord, enne kui käsi kausi poole sirutub, tasub korraks mõelda: “Kas mul on päriselt kõht tühi?” Ja alkoholist oleks targem üldse eemale hoida.

Devani sõnum selleks reedeks: Me kõik oleme inimesed, aga kehale jätame me ise jälje oma käitumisega. Naudi elu, aga austa oma sisemist laborit, mis töötab 24/7, et sind elus hoida – isegi pärast seda, kui sööd “vaid ühe krõpsu”.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

21.10

Kui tahad teada, mis inimesega päriselt tegu on, siis ära vaata tema profiilipilti – vaata tema raamaturiiulit. Riiul ei valeta. Sealt vaatab vastu tema maailmavaade, huumorimeel, hingeseisund ja vahel ka tolmukihi paksus.

Anneli istus hommikul diivanil ja vaatas oma riiulit kriitilise pilguga: “Karmen, kas see on halb märk, kui riiulil on rohkem teraapiaraamatuid kui romaane?“

Karmen naeris. „Ainult siis, kui sa neid teraapiaraamatuid oma lastele unejutuks ei loe. Aga ausalt, millal sa viimati riiulit korrastasid?“

„Kui mul viimati midagi kadunud oli,“ vastas Anneli.

Kuidas raamatuid sorteerida – teadus või tundeasi?

Raamaturiiuli korrastamine on iseloomutest. On neid, kes teevad seda värvi järgi – nagu sisekujunduslik vikerkaar. On neid, kes eelistavad žanri järgi reastada – „psühholoogia, kokandus, lapsekasvatus ja romaanid“. Ja siis on neid, kes ei tea ise ka, mis süsteem seal valitseb, aga nad leiavad alati täpselt selle raamatu, mida vajavad. Korrapäratu korrapärasus 😅

Kui tahta nutikamalt, siis:

• püstised riiulid koguvad tolmu vähem,

• alumisele riiulile pane raskemad köited (et laps neile otsa ei astuks ega riiul ümber kukuks),

• ja ära karda mõnda raamatut näoga ette pöörata – ilus raamat võib olla maali eest.

Tolmuriituse võiks võtta lausa meditatiivseks tavaks: pühid tolmu ja samal ajal otsustad, kas see raamat veel kõnetab sind ja väärib kohta riiulis. Kui mitte, vii ta raamatu kogumispunkti, müü internetis või kingi sõbrale – teadus ütleb, et jagatud raamat annab rohkem dopamiini kui uus ostetud raamat.

Kui palju raamatuid keskmisel eestlasel kodus on?

Statistikaameti andmetel on keskmisel Eesti perel kodus umbes 200 raamatut, kuigi mõni väidab, et enamik neist on ikka kuskil keldris. 

Uusi raamatuid ostetakse tõesti vähem kui kümme aastat tagasi – e-raamatud ja audioraamatud on võtnud oma osa. Aga raamatulaenutusi tehakse rohkem kui varem. 2024. aastal kasvas laenutuste arv Rahvusraamatukogus ja suuremates linnades lausa 15%. Tundub, et inimesed ei loe vähem – nad lihtsalt ei taha ega jaksa kõike koju tassida.

Mitu korda peab raamatut lugema, et ost ära tasuks?

Kui loed seda vähemalt kaks korda, siis on investeering väärt. Aga meie arvates on raamatuid, mida piisab ühest korrast lugemisest ja nad jäävad sinusse igaveseks. On ka neid, mille lugemine korra oli juba liiga palju, aga sa ei raatsi neid ära anda – sest „äkki ükskord loen uuesti“.

KonMari korrastamise kunsti järgi peaks alles jääma vaid need raamatud, mis tekitavad rõõmu. Marie Kondo ise ütles, et kodus võiks olla umbes 30 raamatut, mis on eestlasele muidugi sama solvav mõte kui öelda, et kapis piisab ühest jopest.

Uued raamatud, mis meile silma jäid:

Naisele:

Dr. Marni Feuerman „Võrgutatud ja mahajäetud“ – selle lugemine on nagu peeglisse vaatamine, ainult ausam.

Claire Keegan „Kolmas tuli. Nii viimasel minutil“ – sama hea nagu Tšehhov. Kolmest lühijutust koosnev raamat.

Mehele:

Jett Stone „Leia sisemine rahu” - Kindel viis ülemõtlemise, stressi ja negatiivsete mõtete vastu ja mõeldud meestele.

Gunnar Press „Kahuriga Mercurist Püha Lehmani “ – mehelikkuse ja maailmaga sobitumise lood sõudmise 150- aastast.

Lastele:

Ühislooming „Kaisukate võluvägi“ – enam kui saja lapse lood kaisulooma sõprusest ja tähtsusest, armas ja tark raamat korraga.

Finison ja Biggs „Notsud teevad tee“ – sobib hästi ka neile, kes ei armasta magama minna. Naljakas, õpetlik ja riimuv raamat mudilastele.

Karmen tõstis pilgu oma raamaturiiulilt ja ütles: „Tead, Anneli, vahel on tunne, et raamatud hoiavad mind koos. Kui ma vaatan neid, meenub, kus ma olin, kui neid lugesin.“

Anneli muigas: „Minul on sama tunne, ainult et mul hoiavad need nii riiulit kui mind. Ühestki raamatust ei raatsi loobuda.“

Raamatud on nagu kaasteelised — mõned jäävad, mõned lähevad, aga kõik nad jätavad jälje. Mõni on sinuga läbi nutu, teine naeru, kolmas mõistab sõnadeta. Kui tahad teada, kes sa ise praegu oled, ava mõni vana lemmik uuesti — ja sa kohtud seal endaga, kes sa kunagi olid.

Aga vahel on vaja ka uut armastust. Midagi, mis paneb mõtte jälle liikuma ja südame tuksuma. Raamatukauplustes värske raamatu lõhn ja uute raamatutega tutvumine on ka teraapia. Kui muidugi nende kõikidega koju ei torma!

Näita meile enda raamaturiiulit! Kas see on loominguline või elust pungil nagu hea raamat ise? Lisa pilt ja räägi, milline teos sulle kõige rohkem rõõmu teeb ja mille järgi meeldib raamatuid ritta sättida? 🧐 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

18.10

Käes on vaheaeg (enamusel koolilastest) ja hommikukohv maitseb vanematel nädalakeseks teistmoodi. Ees ootab nädal, mis tõotab tulla rahulikum ja lapsi ei pea hommikul koos linaga voodist välja tirima, et nad kooli jõuaksid.

Laste silm särab, sest “vaheaeg!” kõlab nagu vabanemise loits. Aga meie lapsevanematena teame – kui päevades on ikka vaid 24 tundi, siis kust see vaba aeg päriselt laste jaoks võtta?

Anneli: “Minu lapsed juba ootasid ammu vaheaega – nende jaoks tähendab vaheaeg rutiinimuutust, kaua magamist ja laisklemist. Tahaks aga ise ka nendega rohkem koos olla.”

Karmen: “Meil on sama. Poeg arvab, et vaheaeg tähendabki ju poole päevani magamist ja lõputut mängimist.”

Eestimaa sügis – värvid ja viirused

Tartus ja Lõuna-Eestis on praegu see kuldne aeg, mil pargid on nagu elavad maalid. Toomemäel sahisevad lehed, Emajõe kaldad on kargelt udused ja kui päike puude varjust piilub, on kõige ilusam aastaaeg ja seda tuleb nautida.

Praegu kaasneb selle ilmaga paljudel tilkuv nina ja lapsevanemad kardavad, et väikese nohu või köhaga peaks laps pigem toas olema. Tegelikult ütlevad perearstid, et kerge külmetus ei ole põhjus tuppa lukustuda. Värske õhk aitab hingamisteid niisutada, vähendab viiruskoormust ja parandab enesetunnet.

Peaasi, et lapsel on soe kiht seljas, müts peas ja kindad käes – siis teeb isegi sügistuul pai, mitte pahandust.

Mida teha, kui päev on endiselt liiga lühike?

Meie tunneme, et kõike lihtsalt ei jõua. Ja ei peagi. Aga väikestesse hetkedesse saab peita palju – eriti kui telefonid ja tahvlid jäävad samuti puhkama.

Meie soovitused vaheajaks:

• Jalutage pargis, veekogude ääres, näiteks Emajõe äärsetel radadel – eriti hommikupoolikul, kui udu veel maas ja linde saab uudistada.

• Tehke sügismatk Tähtvere pargis või Toomemäel, korjake lehti ja tehke neist mandala või kunstiteos. Lehtedest saab teha näiteks roosikimpe ja Pinterest aitab ideede osas.

• Külastage muuseume, näiteks Eesti Rahva Muuseumi, kus on palju avastamist nii suurtele kui väikestele.

• Või lihtsalt – sõitke rattaga. Tartus kohustuslik Anne kanali ääres aeg maha võtta. Veel on ilm soe, ainult libedad lehed võivad salakavalalt alt vedada.

• Maalige kodus enda sügis käepäraste vahenditega. Laps ei vaja kuldseid akvarelle, vaid kõige väärtuslikum on vanema aeg ja tähelepanu.

• Katsetage sel nädalal mõnda uut toitu. Kõrvitsa-püreesupp või ahjusai, mida varem pole proovinud, on koos lastega hea ette võtta.

Ei pea iga päev peale tööd olema supervanem, aga väikesed sammud on need, mis loevad. Mitte kuhilates uusi mänguasju, vaid meie ise teeme ja loome laste eludesse mälestusi ja suuname lapsi olema empaatilised ja elu hindama.

Karmen: “Ma tean, et vahel tahaks lapse nutiseadmest välja tõsta, aga kui ise samal ajal telefonis istuda, on see üsna ebaaus. Nii kerge on sinna kinni jääda ka endal.“

Anneli: "Laps saab aru, kas ma päriselt olen temaga või lihtsalt istume kõrvuti. Vaheajal proovin oma telefoni rohkem jätta tähelepanuta. Vähem sotsiaalmeediat, aga rohkem laste jaoks olemas.“

Sügismasendus? Loodus aitab

Eestis on oktoobris päikest keskmiselt vaid 80–90 tundi. See on umbes kolmandik suvevalgusest. Pole ime, et me kõik tunneme aku tühjenemist. Aga siin aitab lihtne tõde – liikumine ja loodus taastavad energiat kiiremini kui ükskõik milline multivitamiin. Kui lapsel või endal tuleb mossitamise tuju, mine lihtsalt välja. Liikumine alandab iseenesest juba stressi. Tee üks samm korraga.

Anneli: “Vahel mõtlen, et see nädalane vaheaeg on nagu katsetus – kuidas oleks, kui me päriselt elaksimegi aeglasemalt, kiirustamata. Elus tuleb teha valikuid, mis on päriselt oluline.”

Karmen: “Ja vahel on täiesti okei ka laiselda. Tee lapsele pannkooke, vaata koos multifilmi ja maga pärastlõunal lapse kaisus. Iga päev ei pea olema produktiivne – mõnikord on just see laisk päev kõige tervendavam.“

Vaheaeg – väike restart nii lastele kui suurtele

Tee üks kokkulepe iseendaga: see nädal ei kao käest. Planeeri tegevused teadlikult ja pane kalendrisse ka kirja.

Kas või üks päev jalutuskäik. Üks soe uus toit. Üks naeruteraapia lapsega.

Üks päev, kus unistate koos – mida te tahaksite veel proovida enne talve tulekut?

Sügisene aeg on selleks, et enne talve akud täis laadida, tunda rõõmu pisiasjadest ja lahti lasta kõigest, mis meid ei teeni. Lehed langevad, et puu saaks kevadel uuesti tärgata. Sama on ka inimestega.

Ära püüa teha kõike korraga rapsides vaid proovi olla kohal ja lihtsalt olemas. Hinga! Vahel on just need lihtsad hetked – külma ninaga lõppenud jalutuskäik, soe aurav marjatee ja lehesahin, mis toovad elu jälle õigesse rütmi. Naudi!

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva. 

16.10

„Karmen, mis sa arvad, kas igas klassis on see üks tüdruk, kes oskas kõike – laulda, joonistada, arvutada ja isegi õpetajale närvidele käia täiusliku täpsusega?“ küsis Anneli ühel hommikul kohvitassi taga.

„Arvan küll,“ muigas Karmen. „Aga kui järele mõelda, siis osadel lihtsalt lubatakse särada. Enamikul teistel pole seda ruumi enam.“

Ja siin see mõte idanema hakkaski. Kui paljud lapsed Eestis üldse saavad võimaluse oma andeid näidata – ja mis veel olulisem, neid päriselt arendada? Märkame me ise laste andeid?

Kuidas anded ära kaovad:

Eesti koolid on tugevad teadmistes, aga vahel ka liiga ühtlased. Me mõõdame, võrdleme ja hindame, kuid tihti jääb tähelepanuta see, kes mõtleb teisiti. Haridus- ja Noorteameti 2023. aasta uuring toob välja, et ligi kolmandik õpetajaid tunneb, et neil pole piisavalt aega või ressursse, et märgata kõigi laste eripärasid. Mitte paha pärast, vaid puhtalt inimlikust ülekoormusest.

Koolis jäävad silma need, kes on kas väga tugevad või väga nõrgad. Keskmised ja teistmoodi mõtlejad ujuvad sageli hallis tsoonis – märkamatult. Aga just seal, halli tsooni vahekihis, peituvad sageli kõige huvitavamad anded: loovus, empaatia, praktiline taip, liikumisrõõm, naljasoon, mille najal võiks tulevikus terve meediatööstuse püsti panna.

Kodu kui lapse esimene sõel:

Anneli: „Näiteks Mannu hakkas väiksena legodest ehitama mitte maju, vaid tegevusi ja emotsioone. Ta ütles, et sinine torn on „kurbus“ ja punane on „kiirus“. Kuidas sa sellist andekust hindad?“

Karmen: „Ma hindaks kohe kõrgelt! Selline lapse mõttemaailm on puhas kuld. Ainult et koolis küsitakse: mitu klotsi, mis kujuga ja mitu korrust.“

See ongi kodu võlu ja vastutus. Seal näeme lapse tegelikku sisemaailma, seal ta julgeb katsetada, eksida ja leida oma viisil asju mõista. Kui kodus on õhkkond, mis toetab lapse huvi kas või kõige kummalisema asja vastu – olgu see ämblike uurimine, helide salvestamine või pidev küsimuste esitamine stiilis: miks sipelgad võiksid olla paremad juhid kui inimesed –, siis areneb andekus loomulikult.

Andekus pole ainult tulemused:

Tartu Ülikooli hariduspsühholoogid rõhutavad, et andekus ei tähenda alati tippsooritust. See tähendab potentsiaali ja motivatsiooni. Sageli võib kõige suurem anne olla hoopis võime õppida – see sisemine jõud, mis paneb last küsima „miks?“ ja mitte rahulduma esimese vastusega.

Meie ühiskond kipub tihti mõõtma edu testide ja numbrite järgi, aga tegelikkuses sünnivad tõelised edulood siis, kui laps saab tunda, et tema mõte loeb. Et ta võib olla uudishimulik ilma kartmata, et teda parandatakse või sildistatakse.

Kuidas siis toetada?

Karmen: „Kui aus olla, ma arvan, et iga lapsevanem võiks olla veidi nagu detektiiv. Mitte oodata, et kool avastab lapse anded, vaid jälgida neid väikeseid vihjeid kodus.“

Anneli: „Jah. Laps, kes ehitab pidevalt midagi lahti ja tagasi kokku, ei ole lammutaja. Ta on tulevane insener. Laps, kes esitab lõputult küsimusi, ei ole tüütav. Ta on filosoof kasvamas.“

Siin on mõned praktilised mõtted, mida me Devanis soovitame:

• Kuula last ilma kohe hinnanguid andmata. Sageli räägib ta oma annetest just läbi mängu ja fantaasia.

• Anna talle valikuid – nii tekib vastutus ja huvi.

• Toeta protsessi, mitte ainult tulemust. Kiida pingutust, mitte ainult saavutust.

• Märka ja tunnusta ebatavalisi huvisid. Kõik ei pea olema sportlased või muusikud – mõni laps on andekas empaatia, rahulikkuse või keskendumise poolest.

Eestis on ka häid näiteid:

Mitmed koolid, nagu Tartu Erakool ja Viimsi Kool, on hakanud teadlikult arendama andekuseprogramme, kus laps saab süveneda oma huvivaldkonda ja kujundada isiklikku õpiteed. Samuti tuuakse koolidesse erinevad huviringid ja järjest enam kuulatakse ka õpilasi. 

Anneli: „Mul on tunne, et me võiksime võtta selle mõtte, et iga laps on mingis asjas erakordne.“

Karmen: „Täpselt. Ja meie ülesanne on see erakordsus üles leida enne, kui ühiskond ta keskmiseks lihvib.“

Laps, kes saab tunda, et tema maailm on huvitav ja väärtuslik, kasvab täiskasvanuks, kes ei karda mõelda teisiti. Ja just selliseid inimesi maailm vajab – neid, kes ei küsi: „Kas ma sobin?“ vaid pigem: „Mida ma luua saan?“

Devani Noorte Neljapäev kutsub seekord mõtlema, kuidas märgata oma laste tugevusi ja andeid, isegi kui need ei mahu kooli raamidesse. Iga laps on potentsiaalne looja – vahel lihtsalt vajab ta, et keegi ulataks talle õigel hetkel luubi, mitte hinnetelehe.

Rohkelt helgeid hetki lastega, ehk avastame ka ise mõne endas peidus olnud ande?😊

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

14.10

„Kas poliitik ka loeb raamatuid?“ küsib Anneli, kui Karmen valimisreklaamid postkastist ära toonud on.

„Loeb küll,“ vastab ta naerdes. „Iseenda memuaare.“

Nali naljaks, aga raamatud ja poliitika on tegelikult vana paar. Nad tülitsevad, lepivad ära ja teevad vahel koos revolutsiooni. Kirjandus on ühiskonna peegel ja mõnikord ka haamer, millega seda peeglit katki lüüa.

Kirjandus kui ühiskonna vererõhk:

Raamat pole pelgalt lugu. Raamat on termomeeter. Iga ajastu jätab oma jälje keelde, teemadesse ja toonidesse. Kui 19. sajandil oli kirjandus rahvuse ja vabaduse väljendus, siis nüüd peegeldab see pigem identiteedi ja tõe otsingut.

Tammsaare küsis, kas töö ja ausus toovad õnne. Tänapäeva autor küsib, kas õnn on üldse tööga saavutatav. Kui „Tõde ja õigus“ pani lugeja põldu kündma ja südametunnistust kaevama, siis praegused romaanid uurivad, kuidas inimene iseendaga hakkama saab.

Ühiskond on liikunud kollektiivsest minast individuaalseks – ja kirjandus on selle muutuse kroonik.

Kui vaadata tänapäeva Eesti kirjandust, siis identiteet on siin kuumem kui hommikukohv. Me räägime juurtest, rahvusest, soost, vaimsusest, kadumisest ja leidmisest.

Näiteks Kai Aareleid kirjutab, kuidas mälu ja armastus põimuvad ajalooga. Maarja Kangro kisub lugeja otse elu närvilisse südamesse. Ja Andrus Kivirähk tuletab ikka meelde, et ka müüt võib olla poliitiline.

Raamat ja poliitika – sama tants, eri sammud:

Poliitika ja kirjandus on nagu kaks inimest, kes seisavad samas saalis, aga tantsivad erineva muusika järgi. Üks lubab, teine küsib; üks maalib tulevikku, teine meenutab minevikku.

Eestis on raamatu ja poliitika suhe alati olnud õrn ja vastuoluline. Tsensuuri ajastul oli kirjandus vastupanu märk. Ta oli nagu salasõnum, mis rändas suust suhu, vahel ka läbi suitsu ja vaikuse.

Praegu on see peegeldus – vahel valus, vahel naljakas, vahel lihtsalt väsinud.

Ja ikka kerkib sama küsimus: kas kirjanik on ühiskonna valvekoer või unistaja?

Vastus on: mõlemat. Hea kirjanik on nagu detektiiv ja luuletaja ühes kehas – ta otsib tõde, aga teab, et seda pole võimalik lõpuni leida.

„Mulle tundub,“ ütleb Karmen mõtlikult, „et poliitikud võiksid rohkem ilukirjandust lugeda.“

„Miks?“ küsib Anneli.

„Et nad õpiksid, kuidas tegelased arenevad ja iga peatüki lõpus ei pea valetama, et lugejat endaga hoida.“

Ajalootaju ja mälu – kelle lugu me räägime?

Raamatud ei jutusta ainult lugusid, nad hoiavad alles mälestusi, mida muidu unustaksime. Kui üks põlvkond vaikib, siis teine kirjutab.

Sofi Oksaneni „Puhastus“ on sellest ehe näide – ajaloost, mille üle saab vaielda, aga mida ei saa olematuks teha.

Samamoodi Jaan Kross – tema teosed õpetasid eestlastele, kuidas mõelda vabadusest isegi siis, kui seda veel ei olnud.

Praegused autorid tegelevad uue ajalooga – mitte okupatsioonide, vaid sisemise tühjuse ja tähenduse otsimisega. Meie ajastu traumad on teistsugused: läbipõlemine, eraldatus, infomüra, hirm tuleviku ees. Aga kirjandus on endiselt seal – vaikse laternana, mis näitab, et teekond ise ongi mõte.

Kui raamat teeb natuke haiget, siis on ta õigel teel:

Mõni teos paneb naerma, mõni vihastama, mõni toob pisara. Ja vahel korjatakse mõni raamat poest ära, sest keegi tunneb, et seda on „liiga palju“.

See ongi märk, et kirjandus elab. Kui raamat enam kedagi ei ärrita, pole tal enam sisu.

Kui poliitikud oleksid raamatud:

Karmen sirutab end ja naerab: „Teeme mängu – kui poliitikud oleksid raamatud, siis mis žanr nad oleksid?“

„No näiteks,“ mõtleb Anneli, „üks on kindlasti krimiromaan – kõik uurivad, kes varastas eelarvest ja miks ta nüüd Brüsselis töötab.“

„Teine on fantaasia – lubab kõike, mis tegelikult ei mahu ühegi eelarve kaante vahele.“

„Kolmas on luulekogu,“ lisab Karmen, „kõlab kaunilt, aga mitte keegi ei saa aru, mida ta tegelikult öelda tahtis.“

„Ja mõni,“ ütleb Anneli, „on õpik, mida keegi lugeda ei viitsi, aga kõigile tundub, et peaks.“

„Mõni on ka tragikomöödia – kõik nutavad ja naeravad korraga, aga lõpuks keegi ikka võidab.“

Me naerame, aga tegelikult on seal peidus mõte. Raamatud ja poliitika mõlemad vajavad lugejat, kes ei usu pimesi, vaid julgeb ka küsida: “Miks see nii on kirjutatud?“

Soovitusi mõtlevatele hingedele:

• Jaan Kross – „Keisri hull“ – vabaduse ja sisemise julguse õppetund.

• Sofi Oksanen – „Puhastus“ – mälu ja vastutuse lugu, mis ei vanane.

• Kai Aareleid – „Linnade põletamine“ – perekond, armastus ja ajalugu.

• Andrus Kivirähk – „Mees, kes teadis ussisõnu“ – müüt, mis peegeldab identiteeti.

• Paavo Matsin – „Gogoli disko“ – absurdi ja reaalsuse vaheline tants, eriti poliitilisel hooajal.

„Tead, Karmen,“ ütleb Anneli, kui tassid tühjaks saavad, „raamatud on nagu peeglid, mis ütlevad: ‘vaata veel kord’.“

Karmen noogutab. „Ja vali targalt, kas sa tahad näha peegeldust või unenägu.“

Raamatud ei ole pelgalt lood, vaid kultuuri mälupulgad. Nende kaudu saab mõõta, kuidas ühiskond tajub identiteeti, võimu ja vabadust. 

Devani raamatu teisipäev tuletab meelde: maailm muutub, aga raamat jääb. Isegi siis, kui see peale kolmandat päeva riiulilt korjatakse.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

10.10

“Ma ise üldse magusat ei söö!” No vaid siis, kui on koosolek, halb tuju, väsimus, õhtul peale tööd, nädalavahetusel, sünnipäevadel, keegi tuleb külla, PMS või on lihtsalt igav või külm ilm. 

Tuleb tuttav ette, jah?

See on klassikaline eestlaslik “ma ju ei tee midagi valesti” olukord, kus tegelikult teeme kõike õigesti… välja arvatud need väikesed ampsud. Need, mida me ei arvesta, sest “see oli ju ainult üks tükk”. Aga kui need “ainult ühed tükid” korrutada päevade ja nädalatega, saab neist üsna konkreetne lisakalorite hunnik, mis paneb kaalunumbri jonnakalt paigale jääma.

Karmen: “Karmen, kas sul on ka tunne, et vahel ei saa aru, miks kaal ei liigu, kuigi sööd täiesti normaalselt?”

Anneli: “Muidugi. Ja siis meenub, et “normaalselt” tähendab vahel seda, et pärast lõunat läheb veel üks cappuccino mandlimuffiniga, sest noh… päev oli raske.”

Karmen: “Ja õhtul “väike” juustuga snäkk, sest külm on. 😂

Meil on kombeks alahinnata just neid väikesi näksimisi, mis tegelikult moodustavad suure osa päevast saadud energiast.”

Anneli: “Eriti kui toitumine tundub üldiselt korras – salat on olemas, valk on olemas… ja siis on veel see tort, mis “ei lähe ju arvesse, sest oli peol.””

Uuringud näitavad, et eestlaste toidulaud on viimastel aastatel muutunud teadlikumaks – süüakse rohkem köögivilju ja kalatooteid. Aga samal ajal on suhkrutarbimine endiselt umbes 90 grammi päevas inimese kohta (statistikaameti andmetel), mis on üle kahe korra rohkem kui Maailma Terviseorganisatsiooni soovituslik 40 grammi. See tähendab, et isegi kui me “magusat ei söö”, saame seda salaja sisse jogurtite, kastmete, kohvi- ja teesuhkru ning hommikuste müslide kaudu.

Ja siin tulebki mängu Artur Minenko, toitumisterapeut, kes ütleb otse:

“Enamik inimesi ei söö üle põhitoidukordade ajal, vaid nende vahel. Probleem pole ainult kalorites, vaid veresuhkru kõikumises. Kui keha saab pidevalt väikseid suhkruannuseid, jääb rasvapõletus pidurisse. Lahendus pole nälgimine, vaid selgus – millal ma söön ja millal mitte.”

Niisiis, mida teha, kui kaal ei liigu?

1. Pane kirja kõik, mida sööd. Mitte selleks, et end karistada, vaid et näha, kus su “varjatud kalorid” tegelikult on.

2. Tee toidukorrad teadlikuks. Kui sööd, siis söö. Kui ei söö, siis ära näksi möödaminnes.

3. Joo vett, mitte mahla või kohvijooke, kus suhkur võib end peita.

4. Liigu iga päev – mitte ainult trennis, vaid ka tööpäeva jooksul.

5. Ära unusta und. Magamatus ajab keha stressi ja suurendab isu eriti just magusa järele.

Karmen: “Ehk siis – kui kaal ei lange, tasub esmalt vaadata mitte menüüd, vaid oma harjumusi.”

Anneli: “Ja ausalt kirja panna ka see “ainult üks küpsis”. See on toitumise tüüpiline komistuskivi – väike, aga salakaval.”

Karmen: “Just! Väike amps siin, lonks seal… ja lõpuks ütleb keha: Aitäh, aga ma panen selle kõik kenasti puusale hoiule.” 

Tegelikult ei ole see üldse nii dramaatiline. Kui tead, mida teed, saad ka seda muuta. Toitumine pole dieet ega karistus – see on suhe iseendaga. Ja nagu iga suhe, vajab ka see ausust ja tähelepanu.

Nii et järgmine kord, kui mõtled “ma ei saa aru, miks kaal ei lange”, küsi endalt:

kas see oli tõesti ainult üks tükk šokolaadi? 😏

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

ehk Anneli ja Karmeni mõttevahetus sellest, miks on mehed ja naised nii erinevad — ja miks nad tegelikult ikkagi teineteist vajavad 🤭

08.10

Anneli: “Kas oled märganud, et tänapäeval tundub suhtlemine nagu kadunud kunst? Naised tahavad rääkida, mehed tahavad rahu. Ja lõpuks on mõlemad väsinud — üks rääkimisest, teine kuulamisest.”

Karmen: “Mhm. Ja veel kummalisem on see, et me elame ajastul, kus on kõik olemas — toit tuleb ukseni, pesu peseb ise, isegi tunded saab välja elada instagramis või podcastis. Aga omavahel rääkimiseks pole enam jaksu.”

Anneli: “Mugavus ongi vist see, mis meid ära rikub. Kui varem tuli suhet hoida, et ellu jääda, siis nüüd tundub, et iga ebamugav hetk on märk, et “see pole õige inimene”.”

Karmen: “See on nagu me oleksime unustanud, et lähedus ei teki ainult siis, kui kõik on ilus ja lihtne. Lähedus sünnibki seal, kus on raske, aga sa jääd ikkagi. Mitte uhkuse, vaid armastuse pärast.”

Kui vestlus muutub sõjaks:

Iga naine on vist tundnud seda tunnet, kui ta proovib mehele seletada, mis talle haiget teeb, aga vastu tuleb sein. Mitte kurjusest, vaid enesekaitse.

Naine räägib valust, mees kuuleb vaid kriitikat.

Naine ootab kuulamist, mees kuuleb süüdistust.

Ja hetkega on kogu jutu mõte kadunud.

Ühel hetkel ei räägi kumbki enam sellest, mis tegelikult tähtis on — armastusest, hoolimisest, läheduse vajadusest — vaid sellest, kes on süüdi ja miks teisel jälle vale toon oli.

Anneli: “See on vist kõige kurvem osa — mitte see, et tülitsetakse, vaid et mõlemad tunnevad end üksi.

Naine mõtleb: “Ta ei hooli.”

Mees mõtleb: “Ma ei saa kunagi õigesti hakkama.”

Ja keegi ei näe, et mõlemad tegelikult lihtsalt kardavad — üks hüljatust, teine läbikukkumist.”

Karmen: “Ja siis jäävadki need tülid hinge nagu väikesed kivid, mis kuhjuvad, kuni lõpuks enam ei jaksa. Naine hakkab vaikima. Mitte rahu pärast, vaid lootusetusest.”

Anneli: “Seda ma olen enda ja teiste naiste pealt näinud — kui me enam ei räägi, siis on juba hilja. Vaikus ei ole alati rahu. Vahel on see lihtsalt allaandmine.”

Eestis lõppevad igal aastal umbes pooled sõlmitud abieludest lahutusega. Suurem osa neist ei purune truuduse või rahapuuduse tõttu, vaid suhtlemise puudumise pärast. See tähendab, et me ei oska enam rääkida ega kuulata nii, et teine päriselt tunneb end nähtuna.

Eesti on küll üks kõige digitaliseeritumaid riike maailmas, aga me oleme emotsionaalselt ühed katkisemad. Me räägime oma nutiseadmetega rohkem kui partneritega. Käime teraapias, aga ei suuda öelda: “See, mida sa teed, teeb mulle haiget.” Räägime avatusest, aga magame oma tunnetega eraldi tubades.

Lisaks elab Eestis 2025. aasta andmetel üle 200 000 üksiku inimese ja nende arv kasvab igal aastal. Üksindus ei ole enam kõrvalekalle — see on uus normaalsus.

Karmen: “Mulle tundub, et me oleme õppinud kuulama vaid vastamiseks, mitte mõistmiseks. Naine räägib, mees juba mõtleb, mida ta vastu ütleb. Mees räägib, naine juba aimab, mida ta tegelikult mõtles. Kõik eeldavad, keegi ei küsi.”

Anneli: “Ja see on nii lihtne ring, millest välja saada — aga vaja on julgust. Julgust kuulata ilma enda kaitsmiseta. Julgust öelda: “See teeb mulle haiget,” ilma et see oleks rünnak.”

Kas elu on liiga mugavaks läinud?

Võib-olla küll.

Meil on robotid, kes koristavad, aga mitte ühtegi, kes parandaks katkist suhet.

Meil on toidutellimise äpid, aga mitte rakendust, mis õpetaks, kuidas rahulikult tülitseda ja sellest koos võitjatena ja rahus välja tulla.

Ja ehk ongi probleem selles, et mugav elu ei kasvata enam vastupidavust — ei armastuses ega suhetes.

Karmen: “Kui kõik on liiga lihtne, siis esimene raskus tundub lõpp. Aga tegelikult on see alles algus. Võib-olla peaksime hakkama jälle pingutama — mitte teiste, vaid enda pärast. Et me oleksime päriselt kohal, mitte lihtsalt samas toas.”

Mida siis teha?

1. Kuula, mitte ära katkesta.

Kui teine räägib, ära kohe vasta ega tõlgenda. Mõnikord on vaja lihtsalt vaikida ja lasta tal rääkida lõpuni. See on lihtsaim viis näidata, et ta on sulle tähtis.

2. Räägi tunnetest, mitte süüdistustest.

“Sa kunagi ei kuula” muutub “Ma tunnen, et mind ei kuulata” — ja see on tohutu vahe.

Esimene paneb kaitse peale, teine avab ukse.

3. Jäta ego ukse taha.

Kui eesmärk on “võita”, siis on suhe juba kaotanud. Armastus ei ole võistlus.

4. Loo teadlikult ühine aeg.

Mitte ainult siis, kui “juhtub”, vaid päriselt. Üks jalutuskäik nädalas, ühine hommikukohv, kasvõi kümme minutit enne und — see kõik loeb.

5. Õpi rääkima ilma ootamata imet.

Lähedus ei teki ühe vestlusega. See kasvab iga väikese “ma kuulan sind” hetke pealt.

Mehed ja naised ei peagi olema ühesugused — nad on nagu kaks keelt, mis vajavad tõlget, mitte ümberõpet.

Kui sa kuulad, et mõista, mitte et vastata, siis hakkad nägema, et te olete tegelikult samal poolel.

Armastus pole mugav, aga see on ainus, mis teeb elu päriselt elatavaks.

Anneli (muigab): “Nii et jah, võib-olla on naised endiselt Veenuselt ja mehed Kuu pealt kukkunud.”

Karmen: “Aga õnneks on universum suur ja vahel maanduvad nad samale planeedile — näiteks kööki, hommikukohvi kõrvale. Sest armastus, hoolimata kõigest, on visa nagu kevadine võilill — kasvab ka läbi asfaldi.”

Ja kui nad siis räägivad, mitte ei vaidle, sünnib hetk, kus kõik tundub jälle õigesti paigas.

Sest kõige suurem luksus pole mitte mugav elu, vaid inimene, kellega saab päriselt rääkida.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

06.10

Anneli: Karmen, kas sa tead, mis tunne on, kui su ajus on korraga kolm brauseriakent lahti, kümme vahelehte, üks neist mängib muusikat ja keegi karjub köögist, et „kus on sokid”?

Karmen: Jah, see on see hetk, kus peaks võtma meditatsioonipoosi, aga su sisemine Wi-Fi ütleb: “Connection lost.”

Tänapäeva kiirus on absurdselt naljakas – meil on rakendused, mis lubavad aega kokku hoida ja ometi tundub, et aega on järjest vähem. Inimene on küll loodud arenema, aga mitte töötama nagu mitme tuumaga server. Seepärast on enesehoid – nii lihtne sõna, aga nii raske tegu – muutunud ellujäämisoskuseks.

Miks enesehoid on ellujäämise strateegia, mitte luksus:

Statistikaameti andmetel kogeb ligi 60% eestlastest regulaarselt stressi, ülekoormust või väsimust. Vaimse tervise probleemide tõttu pöördub igal aastal üle 80 000 inimese arsti poole. See ei tähenda, et eestlane oleks nõrk – pigem, et me oleme sitked ja harjunud “saab ikka” mentaliteediga. Aga mõnikord tuleb endale öelda: “Ei pea alati saama. Võib ka lihtsalt olla.”

Anneli: “Mäletad, kui ma proovisin tööde, kolme lapse ja Devaniga korraga mediteerida?”

Karmen: “Jah, sa jäid magama.”

Anneli: “See oli mu parim meditatsioon!”

Igapäevased positiivsed ampsud ehk kuidas end rajale tagasi tõmmata:

1. Tee endale hommikune paus, mitte kohustus.

Ärka viis minutit varem ja lihtsalt istu. Mitte sotsiaalmeedias, vaid oma mõtetes. See on odavaim teraapia – maksad ainult vee ja valguse eest.

2. Liigu regulaarselt.

Jalutuskäik, venitused, tants köögis – kõik loeb. Liikumine tõstab serotoniinitaset ehk seda keemilist “rõõmuhormooni”, mis aitab mitte uriseda iga kord, kui pesumasin jälle kinni jääb.

3. Hinga teadlikult.

Kolm aeglast hingetõmmet, kui tunned, et maailm kisub närvi krussi. Lihtne, ent aju saab signaali: “Okei, ellujäämine tühistatud, võime rahuneda.”

4. Toida end hästi.

Eestis on sügisel lihtne toituda hooajaliselt – kõrvits, porgand, peet. Need sisaldavad vitamiine, mis toetavad närvisüsteemi. Ja kui sa paned ahjuvormi peale juustu – see on ka enesehoid, mitte patt.

5. Väldi mürgiseid inimesi ja uudiseid.

Kui keegi pidevalt tühjendab su energiat, siis see pole sõprus, vaid tasuta teraapia vastupidises suunas.

Kus Eestis ennast laadida saab:

• RMK matkarajad – metsateraapia on tasuta. Mõni ütleb, et metsas on igav, aga tegelikult on seal lihtsalt rahu, mida sa linnas enam ei tunne.

• Terviserajad ja rabamatkad – Viru raba, Alam-Pedja, Meenikunno… seal isegi mõtted sosistavad vaiksemalt.

• Spaad ja veekeskused – mitte luksus, vaid närvisüsteemi restart. Näiteks Värska, Pärnu või Laulasmaa pakuvad ka lühiteraapiaid ja lõõgastust, mis sobivad kiiretele inimestele.

• Kodu-spa – soolavann, eeterlik õli ja lemmikmuusika. Uuringud näitavad, et isegi 20 minutit kuuma vanni vähendab stressihormooni kortisooli.

Anneli: “Mul oli täna see hetk, kus tahtsin lihtsalt kaduda teki alla.”

Karmen: “Ja mida tegid?”

Anneli: “Kadusin. Kolmeks tunniks. Ja teadsid, et maailm jäi alles?”

Karmen: “Näe, teraapia töötab!”

Väikesed sammud, suured muutused:

• Pane iga päev kirja üks asi, mille eest oled tänulik.

• Võta üks õhtu nädalas, kus mitte midagi ei pea tegema.

• Naera. Iseenda üle, laste naljade üle, selle üle, et pesumasin sööb sokke.

• Helista kellelegi, kes mõistab. Mitte selleks, et rääkida, vaid lihtsalt olla olemas.

Kokkuvõtteks:

Enesehoid pole ainult spaaküünlad ega kallid kristallid (kuigi need võivad ka aidata). See on oskus kuulata iseennast ja öelda: “Mul on praegu küll kiire, aga ma olen ka inimene.” Positiivsus pole naiivsus – see on sisemine otsus märgata head, isegi kui päev on täis segadust ja helendavaid kalendermärguandeid.

Anneli: “Nii et teraapiaesmaspäev on tegelikult lihtsalt meeldetuletus, et me ei pea kõike korraga tegema.”

Karmen: “Just. Me võime ka lihtsalt olla. Ja kui ei jõua, siis vähemalt naeratada selle üle.”

Devani soovitus:

Kui elu kihutab liiga kiiresti, astu hetkeks oravarattalt maha ja tee paus. Tee tass teed, hinga ja meenuta, et ka orav võtab vahepeal aja, et pähkleid peita 😊

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

03.10

Kui rääkida suhkrust, siis esimene mõte on ikka tort, kook ja ega üks väike šokolaad ei tee ju paha. Paha teeb, kui see “üks väike” muutub igapäevaseks hommikukohvi kaaslaseks ja õhtuseks lohutuseks. 

Tavaline lauasuhkur (sahharoos) laguneb kehas kiiresti glükoosiks ja fruktoosiks. Glükoos tõstab veresuhkrut otsejoones, fruktoos läheb maksa töötlemiseks ja teeb seal vaikselt oma sigadusi.

Liigne suhkur on ka tervisele põnts:

• suurendab 2. tüüpi diabeedi riski,

• paneb südame-veresoonkonnale põntsu,

• väsitab immuunsüsteemi,

• ja mis kõige jaburam – paneb keha tahtma veel rohkem suhkrut.

Eesti Tervise Arengu Instituudi andmetel sööb keskmine eestlane päevas umbes 90 grammi ehk 18 teelusikatäit suhkrut. Soovituslik kogus oleks pigem 25–30 grammi. Vahe on sama suur kui väikese kohukese ja terve šokolaaditahvli vahel – ainult et eestlane sööb mõlemad.

Ja see, et keskmine eestlane pistab aastas nahka 30–35 kilo suhkrut, peaks panema meid kõiki korraks toidulauale mõtlema. Kujuta ette, et paned köögi laua alla kolm 10-kilost suhkrukotti. Ja see pole ainult koogist või kommist, vaid ka kastmest, ketšupist, jogurtist, leivast ja isegi mõnest vorstist. Jah, vorstist!

Anneli: “Jabur. Ostsin “tavalise” Pepsi ja see maitses imelikult. Miks seal pole isegi zero märget, aga sees on atsesulfaam ja sukraloos?”

Karmen: “Selleks, et sa usuksid, et saad vähem suhkrut. Tegelikult saad segu – natuke suhkrut ja hunniku sünteetilisi magustajaid. See on nagu panna supi sisse pool porgandit ja öelda, et sööd tervislikult, samas kui ülejäänu on puljongikuubik.”

Anneli: “Aga kui inimene tahab tavalist, siis miks talle salaja “zero-poolik” antakse?”

Karmen: “Sest suhkur müüb halvasti ja light müüb hästi. Peidetud suhkur ja peidetud magusaine – sama trikk, teine nimi.”

Mis veel veresuhkruga mässab?

Me arvame, et ainult tort ja komm. Tegelikult ka:

• valge sai, mis kaob kõhus kiiremini kui tasuta kohv kontoriköögis,

• valge riis, eriti kui see tuleb karbist “kiirriis”,

• kartulipuder, friikartulid ja igasugu krõbedad snäkid,

• maitsestatud jogurtid, kohukesed ja smuutid, kus on rohkem suhkrut kui marja,

• isegi “fitness” batoonid, kus glükoosisiirup liimib kõik helbed kokku.

Nipid, kuidas suhkrust järk-järgult lahti saada:

Inimene on harjumuste ori – see on teaduslik fakt. Suhkur on selles mõttes eriti salakaval, sest ta tekitab isu harjumuse kaudu, mitte ainult maitse kaudu.

1. Vaheta välja, mitte ära jäta ära. Kui hommikul oli sai ja moos, siis proovi täisteraleiba avokaadoga. Või lisa moosi vähem ja pane kõrvale värske marjaports.

2. Vesi mahlade asemele. Kui igatsed maitset, siis lisa vette sidrun, marju või piparmündioksa.

3. Tühjenda köök. Kui kapis on küpsisepakk, siis varem või hiljem see “kogemata” kaob. Kui ei ole, siis ei kao ka. Edaspidi lihtsalt ei osta sellist toitu koju.

4. Vaheta suhkur banaani või datlite vastu. Näiteks pannkoogid – Anneli paneb küpse banaani tainasse ja rohkem suhkrut ei lisa.

5. Liigu. Kui isu peale tuleb, tee väike jalutuskäik. Mõnikord tahab aju suhkrut, aga keha tahab tegelikult hapnikku.

6. Vähenda järk-järgult. Kui paned kohvi sisse kaks lusikat suhkrut, tee nädal aega poolteist, siis üks. Sa ise ei saa arugi, aga keha tänab.

Anneli: “Kui ma nii mõtlen, siis pole see suhkrust loobumine üldse nagu dieeditamine. Pigem nagu õppida uut keelt – alguses veidi harjumatu, aga siis hakkad aru saama, kui palju paremaks elu muutub.”

Karmen: “Ja lõpuks märkad, et magus on ka elus endas olemas – päikeselises hommikus, laste naeratuses või esimeses värskes sügiseõunas. Pole vaja suhkruga üle valadagi.”

Artur Minenko, toitumisterapeut soovitab:

“Kui suhkrut võtta, siis võtta teadlikult. Mitte peidetuna müslibatoonis või limonaadis, vaid valida: jah, ma söön täna koogitüki. Ja siis nautida seda. See on parem kui elada petu-magusa peal, kus kõhunääre ja soolestik ei saa enam aru, mis toimub. Väikeste sammudega harjumusi muutes saab veresuhkru stabiilseks ja isud kontrolli alla.”

Aga puuviljasuhkur?

Puuviljad sisaldavad fruktoosi, aga koos kiudainete, vitamiinide ja mineraalidega. Kui sööd õuna, ei tule veresuhkrule sama šokk kui siis, kui jood õunamahla. Miks? Sest kiudained aeglustavad suhkru imendumist.

Laktoos piimas töötab samamoodi – see on looduslik suhkur, aga kogus ja kontekst on teised. Probleem tekib, kui puuviljast saab smuuti + mahl + kuivatatud puuvili ühes päevas – see on nagu panna suhkrupommile gaasi juurde.

Magusained – päästjad või petturid?

Tootjad teevad trikki: vähendavad suhkrut ja lisavad magusaineid. Nagu ütles Anneli Pepsi-peatükis – paned suhu ja tunned, et midagi on valesti.

• Aspartaam, sukraloos, atsesulfaam K – madala kaloriga, aga mõju soolestiku bakteritele pole sugugi süütu.

• Stevia – looduslik, turvalisem, aga mõnele jätab kibeda järelmaitse.

• Kookospalmisuhkur, agaavisiirup, mesi – kõlavad tervislikult, aga keha jaoks on need ikkagi suhkrud.

Glükoosisiirup on veel hullem – kiiremini imenduv kui lauasuhkur ja veresuhkrule tõeline rakett.

Veresuhkur ja energia kõikumised:

Kui sööd magusat tühja kõhuga, tõuseb veresuhkur kiiresti ja langeb sama kiiresti. See tekitab “suhkrukooma” ja uue isu.

Stabiilsuse nipid:

• söö alati koos valgu või rasvaga (näiteks õun + pähklid),

• eelista täistera ja kiudainerikkaid toite,

• joo vett, mitte mahla või limpsi.

Retseptinurk – tervislikumad magusad valikud:

• Banaanipannkoogid: 2 küpset banaani, 2 muna, natuke kaneeli ja kaerahelbed. Prae pannil ja ongi valmis. Ei mingeid lisasuhkruid.

• Datlikreem: leota datleid vees, püreesta ja kasuta kookides või pannkookide vahel kreemina.

• Marjavahud: külmutatud marjad + natuke jogurtit + saumikser. Magus, aga tervislikum.

• Chia-puding: chia seemned + mandlipiim + vanilje. Magusust saab marjadega.

Anneli: “Niisiis, suhkur on nagu eks, kes vahel ukse taha ilmub. Võib korra kohvi juua, aga kui iga päev hakkad teda sisse laskma, lõpeb halvasti.”

Karmen: “No ja vahel tahaks ju kooki. Aga targem on süüa kodust banaanipannkooki, kui osta poest.”

Kokkuvõtteks: Suhkrut ei pea kartma nagu karu metsas, aga teda peab tundma ja ohjama. Ja kõige parem trikk? Õppida, et magusus võib tulla ka marjadest, banaanist, datlitest või lihtsalt elust endast. Elu peab olema magus, aga saab ka tervislikumalt 😊

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

01.10

Kui tänane hommik algas äratuskella kriiskamise ja kohvimasina undamisega, siis tuletame meelde: see ei olnud veel muusika!

Täna on Rahvusvaheline Muusikapäev ja just sel päeval tasub endalt küsida – kas ma luban muusikal ka oma päevas osaleda? Või on mu elu viimasel ajal pigem nagu katkine vinüül, mis kordab ühte ja sama kriuksuvat nooti?

Muusika on midagi palju enamat kui taustamüra poeskäigul. Ta paitab hinge, äratab mälestusi ja mõnikord paneb meid isegi nutma siis, kui me ise ei tea miks. Muusikal on imeline oskus tungida otse südamesse, ilma et peaks enne uksekella helistama või vanu fotoalbumeid lappama.

Mis muusika meiega teeb?

Teadlased on ammu tõestanud seda, mida me sügaval sisimas niigi teame: muusika mõjutab aju ja hinge korraga.

Muusika:

• vähendab stressi ja alandab vererõhku,

• aitab väljendada emotsioone, kui sõnadest jääb puudu,

• ergutab mälu (proovi kuulata lapsepõlves kõlanud laule ja vaata, kuidas pildid silme ette jooksevad),

• leevendab üksildust, sest muusika loob tunde, et me pole kunagi päriselt üksi.

Muusikateraapia õpingud Tervishoiu Kõrgkoolis olid meie täielik lemmik. Seal õppisime, et üks trummipõrin võib vabastada rohkem pinget kui kümme sügavat hingetõmmet ja et vahel on parim teraapia lihtsalt ühine laulmine, isegi kui keegi meist ei pea täiuslikku viisi.

Anneli: “Mul pean tunnistama, kuidas ma kodus vahel köögis salaja laulan. Lapsed arvavad, et ma teen nalja, eriti kui tantsin samal ajal pliidi ääres, aga tegelikult on see mu väike teraapia.”

Karmen: “Salaja laulmine? Mul on täitsa kontsert igal koristuspäeval! Ainult publik on väga valiv – kass läheb kohe minema, kui ma kõrgemaid noote proovin.”

Anneli: “Näed siis, sina ajad oma kassi ära, mina püüan meelitada enda omi lähemale. Aga ausalt, vahel see muusika tõesti päästab päeva. Kui kõike on liiga palju, et aju tahab plahvatada, siis juba üks lugu suudab mõtteid ümber häälestada.”

Karmen: “Muusika on nagu see sõbranna, kes ei küsi midagi vastu ega loe moraali – ta lihtsalt on.”

Kuidas tuua muusikat rohkem igapäeva:

• Hommikusärts: Pane äratuskellaks midagi rõõmsamat kui piiks-piiks. Päeva esimene noot loeb palju.

• Muusika pausid: Pane endale meeldetuletus – “5 minutit muusikat”. Ei ole vaja pikka kontserti, piisab ühest loost.

• Kodune orkester: Lapsed saavad olla suurepärased bändikaaslased. Potid ja pannid löökpillidena – miks mitte!

• Meeleolu playlist: Tee loend, kus on lood tööle jõudmiseks, lõõgastumiseks ja lihtsalt olemiseks. (Ja ära häbene sinna lisada guilty pleasure laule – meil kõigil on vähemalt üks Spice Girlsi lugu peas.)

Me võiksime öelda, et parim playlist on ikka see, mille teed endale ise. Sest kui sul on vaja nutta, ei taha just raadiole jätta õigust otsustada, kas kõlaritest kostab ballaad või reklaam „osta uus tolmuimeja”. Aga samas – vahel on just raadio see, mis üllatab täpselt õige lauluga. Nii et mõlemal on oma aeg ja koht.

Miks see kõik oluline on?

Sest elu ei tohi olla ainult ülesannete täitmiste jada. Muusika on see nähtamatu liim, mis seob meie argipäeva killud tervikuks. Ta annab rütmi, aitab hingata ja meenutab, et elus on midagi enamat kui ainult töö, arved ja pesemata nõud.

Täna, muusikapäeval, võiksid lubada endale ühe väikese luksuse: leia üks laul, mis paneb su südame kergemalt tuksuma ja lase tal kõlada. Võib-olla isegi tantsi – olgu või köögis, olgu või kassile, kes silmi pööritab.

Kui hing laulab, siis on elu kohe palju rohkem kooskõlas. 🎵

Rõõmsaid hetki muusika seltsis!

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

29.09

Kui viiruste hooaeg end sisse seab, kõlab kodus köha nagu vana traktor ja nina jookseb kiiremini kui kevadine kraav. Õnneks on meil vana hea sool – tagasihoidlik kristall, mis suudab rohkem aidata, kui esmapilgul paistab.

Soolakamber – justkui puhkus mere ääres:

Soolakamber on koht, kus õhk on täidetud imepeenikeste soolaosakestega. Need liiguvad hingamisteedesse, aitavad põletikku leevendada, lima vedeldada ja immuunsust tugevdada. Eriti hästi sobib see lastele, kelle viirushaigused kipuvad tihti korduma. Eestis on ka uuringud kinnitanud, et soolateraapia toob päriselt leevendust laste hingamisteede haigustele.

Anneli: “Ma mäletan, kui esimest korda lapsega soolakambris käisin – tema kaevas soolaliivas nagu rannas ja mina puhkasin. Lõpuks olime mõlemad õnnelikud.”

Karmen: “See on ju geniaalne – ema saab vaikust, laps saab mängida ja mõlemad saavad tervist juurde. Peaaegu nagu puhkus, ainult et ilma kohvrita.”

Kodune soolatarkus – vanaema meetodid töötavad siiani:

Kui soolakambrit ei ole käepärast, saab soola väge koju tuua.

• Soolalahus ninale. Vähem taskurätte, rohkem hingamist. Apteegist saab valmis lahuseid, aga kodus saab keedetud vee ja meresoolaga ka hakkama.

• Kuristamine soolaveega. Kui kurk kipitab, siis see vana tarkus töötab tänapäeval sama hästi kui sada aastat tagasi.

• Jalavann soolaga. Kui keha vajab turgutust, aitab soolane soe vesi jalgade kaudu lõdvestuda ja toksiine väljutada.

Soolalamp – kas tervis või lihtsalt iluasi?

Soolalamp ei ole ainult hubase valguse looja. Uuringuid tema ioonimaagia kohta on vähe, aga inimesed üle maailma kinnitavad: soolalamp aitab paremini hingata, vähendab stressi, toetab und ja loob tuppa mõnusa mikrokliima. Vähemalt seda viimast võib igaüks kohe oma silmaga näha.

Anneli: “Mul on öökapil soolalamp. See kuma on nii rahustav, et ma jään kiiremini magama.”

Karmen: “Mul on lamp köögis. Siis on romantiline ka siis, kui mul on peas krunn ja käes nõudepesuhari.”

Ajalooline tarkus – miks sool oli püha?

Sool ei olnud kunagi ainult maitseaine:

• Ravim. Soolaga raviti haavu – sest ta tõrjub baktereid. Kurguvalu ja köha puhul soovitati soolaveega kuristada juba sajandeid tagasi.

• Kaitse. Rahvatarkus uskus, et sool peletab kurja ja toob õnne. Ukse ette puistatud sool pidi majast halva välja viima.

• Väärtus. Roomlased maksid sõduritele osa palgast soolana – siit tuleb ka sõna salary. Pole siis ime, et ka Eestis peeti soola varasematel aegadel lausa varanduseks.

• Tervendav õhk. Soolakaevanduste lähedal elanud inimestel täheldati vähem hingamisteede haigusi – sellest teadmisest arenes välja ka tänapäevane soolateraapia.

Kus Eestis soolakambreid leiab?

Õnneks ei pea enam kaevandusse kolima. Spaad, tervisekeskused ja ilusalongid pakuvad soolakambreid nii Tartus, Tallinnas, Pärnus kui ka väiksemates kohtades. Mõnes on isegi laste mängutuba, kus sool toimib liivakastina – lapsed ehitavad “soolatorne”, samal ajal kui vanemad rahus hingavad.

Lõpetuseks:

Sool annab tõesti elule maitse, aga samas on ka tervise tugi. Kui võtta seda parajas koguses – mitte ainult toidule, vaid ka tervise jaoks – on see üks vanimaid ja targemaid abilisi, mida loodus meile kinkinud on.

Nii et enne kui viirused ukse taha järjekorda võtavad, tee väike kingitus iseendale: mine soolakambri ukse taha ja astu sisse. Või süüta kodus soolalamp. Või loputa nina. Sool aitab – kord hingamisega, kord hubase valgusega, aga alati saad natuke targemaks ja tugevamaks.

Oled sel sügisel juba soolakambris käinud? 

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

25.09

Maailm esitab meile kummalisi küsimusi: miks sokid pesumasinast kaovad, miks kohv alati enne lõpeb kui päev ja miks noor hing kannab tänapäeval nii palju raskust.

WHO ning rahvusvahelised noorteuuringud näitavad, et tüdrukute vaimne heaolu vajab üha enam tähelepanu. Eestis läbi viidud HBSC (Health Behaviour in School-aged Children) uuring tõi välja selge mustri: 13–15-aastaste tüdrukute hulgas esineb psühhosomaatilisi sümptomeid — peavalusid, unehäireid, ärevust ja masendust — märksa sagedamini kui samas vanuses poistel. Poisid tihti jäävad ka tähelepanuta ning vajavad samuti abi.

Näiteks 2022. aasta HBSC andmed ütlevad: ligi 50% Eesti 15-aastastest tüdrukutest koges viimase kuue kuu jooksul korduvaid peavalusid, poiste seas oli sama näitaja umbes 28%. Ärevuse ja kurvameelsuse sümptomeid esines tüdrukutel peaaegu kaks korda rohkem kui poistel. See pole üks mure, vaid ühiskondlikult laiem nähtus.

Miks just tüdrukud?

• Sotsiaalne surve: ootus olla korraga ilus, tubli, populaarne ja empaatiavõimeline. See kombinatsioon on väsitav ka kõige tugevamale.

• Kehapilt: sotsiaalmeedia loob ideaale, mida päriselus ei saavutagi. Võrdlus teistega tekitab ebakindlust.

• Rolliootused: “Ole viisakas, õpi hästi, ära lärma, aga näe hea välja.” Kui siia lisada eksamid ja tulevikuvalikud, tekib pidev ülekoormus.

Anneli: „Ma ütlen ausalt — naine olla on raske. Kui sul on korraga puberteet, kasvamisega kohanemised ja Instagrami eeskujud, siis on seda lihtsalt liiga palju.“

Karmen (muigega): „Aga kas poisid siis vedelevad lihtsalt diivanil?“

Anneli: „Kas just seda, aga neile on see lubatud. Tüdrukul on aga lõputu ‘to-do list’: ole ilus, viisakas, produktiivne… ja kui sa ei ole õnnelik, siis ole vähemalt vaikne ja korralik.“

Karmen (naeratab): „Tundub, et inimeste ootuste tarkvara vajaks uuendust.“

Eesti statistika räägib veel:

Tervise Arengu Instituudi andmetel on tüdrukutel kehaga rahulolu langus märgatav juba 11.–13. eluaastal. Poiste puhul tekib see hiljem ja harvem. Kuid see ei tähenda, et poisid muresid ei koge — sageli avalduvad need teisiti: riskikäitumises, agressioonis või sõltuvustes.

Mida teha?

• Koolis: koolipsühholoog ja tugispetsialistid peaksid olema sama tavalised kui vihmavari sügisel. Eestis on veel arenguruumi — abi peab olema lihtne ja diskreetne.

• Vanemad: kuulake päriselt. Küsi: „Kuidas sa end tunned?“ ja lase vastusel tulla ilma hinnanguta. Mõnikord piisab sellest.

• Sõbrad: väike sõnum „Hei, kas oled korras?“ võib olla olulisem kui arvatagi oskad.

• Eneseabi: hingamisharjutused, liikumine, loovtegevused ja uneharjumused — väikesed oskused, mis annavad suure kaitsekilbi.

• Avalik arutelu: kui räägime noorte vaimsest tervisest sama avatult kui gripist, kaob ka häbi abi otsida.

Selle teema juurde peame veel kirjutama karmist tüdrukute suuremast ärakasutamise ohust ja suuremast sotsiaalmeedia survest. Jah, need ohud on ka poistel, aga tüdrukud langevad suurema tõenäosusega erinevate vägivallavormide ohvriks. Meie kohustus on aidata ühiskonnas kaasa igasuguse vägivallavormi taunimisele ning ohvristamiste ning ohvri süüdistamiste lõppemisele. Kui näed, julge sekkuda ja abi kutsuda! Ka hilisem taastumine ei ole vähem tähtis. Olgu see vaimne- või füüsiline vägivald või kius internetis. Oleme ise eeskujuks ja märkame rohkem.

Kui elu annab sulle sidruneid (või #bodygoals pilte), tee limonaadi. Kui ei jaksa, siis lihtsalt pista need sügavkülma ja kasuta jääkuubikutena. Anneli ja Karmen tunnistavad vahel, et tahaksid ise olla lihtsalt kodus, lugeda raamatut teki all ja mitte midagi muud teha, siis ka see on täiesti normaalne.

Naiseks kasvamine ei ole eksam, kus iga vale vastus maksab. See on protsess, mille käigus tuleb anda noorele pliiats, kustukumm ja palju soojust. Meie ülesanne on vähendada survet, mitte juurde lisada. Ja kui keegi küsib: „Kuidas sul läheb?“, ei pea vastus olema perfektne. „Mul on raske, aga tahan, et mind mõistetakse,“ on juba suur samm edasi.

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

Lisaks leiad postituse lõpust rea e-raamatute rakendusi 🙂

23.09

Täna on Devani raamatu teisipäev. Võtame seekord ette teema, mida ehk liiga vähe sõnastatakse: lugemine on aju tervise vaatest kõige olulisem treening. Raamat ei ole ainult tore põgenemispaik või õhtune rituaal. Ta on närvivõrkudele sama, mis hantel lihastele – ta paneb tööle piirkonnad, mis muidu vajuksid laisaks nagu diivanipatjadeks.

Mis juhtub ajus, kui me loeme?

Teadlased on korduvalt uurinud, mis juhtub, kui inimene võtab raamatu kätte. Tulemus on hämmastav:

• Mitme piirkonna koostoime. Kui silmad jälgivad tähti, töötab nägemiskoor; kui sõnu tõlgendame, süttivad keelekeskused; kui loome peas pildi tegelasest või paigast, aktiveeruvad mälukeskused ja isegi ajupiirkonnad, mis vastutavad ruumilise tajumise eest.

• Stressihormoonide langus. Juba kuus minutit rahulikku lugemist vähendab kortisooli ehk stressihormooni taset. Sama efekt, mis jalutuskäigul looduses, ainult et lehe pööramisel.

• Mälu tugevdamine. Lugemine treenib töömälu – me jälgime tegelasi, sündmustikku ja peame meeles seoseid. See on aju pidev “meeldetuletuse mäng”.

• Dementsuse riski vähenemine. Uuringud näitavad, et regulaarsed lugejad haigestuvad vanemas eas vähem kognitiivsetesse haigustesse. Ajule antakse pidev “venitus”.

Teisisõnu – lugemine on jõusaal, kus liikuma lähevad need lihased, mida me ei näe, aga mida vajame igas eluetapis.

Raamat kui unejooga:

Korraks tuleb siiski aus olla – mitte igas olukorras ei tee lugemine head. Kui haarad enne magamaminekut kätte põneviku, mis lööb südame puperdama, siis uni võib minna pikale rännakule ja naasta alles hommikul kell kolm. Aga teadlik valik – näiteks rahulik lühiproosa või luule – mõjub ajule nagu õrn unejooga.

Lastele ette lugemine – investeering tulevikku!

Lastele ettelugemine ei ole ainult ilus traditsioon. See on otsene ajuarengu katalüsaator. Keelekeskused saavad rikkalikuma sisendi, kujutlusvõime kasvab nagu pärmitaigen ja turvatunne süveneb. Kui laps harjub juba varakult, et raamat on osa päevast, kasvab ta suurema tõenäosusega ka ise täiskasvanuna lugejaks.

Anneli: “Ma lugesin hiljuti, et lugemine aitab mälu treenida. Kujutad ette, isegi Alzheimeri riski vähendab!”

Karmen: “Mul on tunne, et siis olen ma ammu kindlustatud – mäletan veel ka neid raamatuid, mida lapsena salaja teki all taskulambiga lugesin.”

Anneli: “Mina mäletan rohkem seda, kuidas ema vahele tuli ja taskulamp ära korjas. Aga tead, see on vist tõsi – lugemine hoiab pea selge. Kui jään mõneks päevaks ainult telefoniskrolli peale, siis on tunne, et mõtted muutuvad pudruks.”

Karmen: “Eks ta ole, skrollimine on nagu kiirtoit – täidab, aga ei toida. Raamat on ikka see kodune, aeglane roog, mis hoiab kõhu ja südame kauem rahul.”

Statistika ütleb, et üle 780 000 eestimaalase luges viimase aasta jooksul vähemalt ühe raamatu. See on rohkem kui pool täiskasvanud elanikkonnast. E-raamatuid on lugenud umbes kolmandik ja huvi kasvab pidevalt. Me loeme palju – aga see, mida ja kuidas, on juba individuaalne treeningplaan.

Anneli ja Karmen istuvad köögilaua taga. Kohv veel aurab, pliidil podiseb supipott ja Anneli ütleb muigega: “Eile ma lugesin “Koduperenaise” esimese ja teise osa Elisa Raamatust läbi. Mõtle, sarja kaks raamatut sain päevaga läbi, sest mul oli telefon taskus ja kõrvaklapid peas. Köögis, voodis, isegi pesu kuivama riputades!”

Karmen naerab: “Nii et kodutööd said tehtud ja raamat ka loetud. Multitasking missugune! Aga paberraamatut see sul ikkagi ei asenda, eks?”

– „Ei asenda jah,” ohkab Anneli. „Aga mugavus võidab tihti.”

See peegeldab tegelikkust: eestlased on paberraamatute rahvas, aga e-raamatud ja audioraamatud on üha rohkem meie kõrval. Eesti Rahvusraamatukogu 2024. aasta lugemisuuring näitas, et ligi kolmandik eestlastest loeb vähemalt mõnikord e-raamatuid ning audioraamatute kuulamine on eriti hoogsalt kasvanud nooremate seas. Paberraamatust siiski loobuda ei taheta – see on omaette rituaal ja loodetavasti paberraamatud ei kao niipea.

Kui nüüd küsida: aga mida lugeda? Siin mõned soovitused, mis toidavad korraga nii aju kui hinge:

– Indrek Hargla “Apteeker Melchior” sari – meie enda keskaegne krimipõnevik. Sobib, kui tahad sukelduda Tallinna vanalinna kitsastele tänavatele.

– Robin Sharma “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari” – lihtsate sõnadega suur mõte. Väike raputus argipäeva keskele.

– Tiit Trofimov “Eluterve pohhuist” – eestlaslikult aus ja natuke ulakas eneseabi. Paneb elule õlgu kehitama õiges kohas.

– Fred Jüssi “Vaikuse maastikud” – kui tunned, et tahaks lihtsalt koos looduse ja vaiksusega jalutada.

Ja kust neid e-raamatuid lugeda või kuulata? Siin on valik:

– Elisa Raamat – suurim ja populaarseim Eesti e-raamatute ja audioraamatute äpp, lai valik nii kodumaist kui tõlkekirjandust. Kaks nädalat saab tasuta kasutada.

– Rahva Raamat äpp – e-raamatute ja audioraamatute ost ja rent, lugemine erinevates seadmetes sama konto all.

– Apollo e-raamatud – suur valik eesti- ja väliskirjandust, eriti uued ilmumised.

– Mirko – tasuta digilaenutus raamatukogukaardi omanikele. On ka rakendusena.

– Õhtujutt rakendus on pisematele, kust leiab toredaid eelsalvestatud muinasjutte.

– Digiread - eestikeelsete audioraamatute rakendus.

– Nextory – inglise keeles raamatud, Anneli rõõmuks on siin ingliskeelne “Housemaid’s wedding”, mida Eestis veel pole. Samuti tasuta prooviaeg 14 päeva.

– Audible – maailma suurim audioraamatute platvorm, hea ingliskeelseks lugemiseks ja kuulamiseks, seal on ka podcaste. Miinuseks, et on tasuline ja kuutasu makstes ei saa kõiki raamatuid ikka lugeda. Samas paljudele tundub, et meeldib.

– Project Gutenberg – rakendus, kust leiab tasuta klassikat inglise keeles, üle 60 000 teose. Uuemaid raamatuid ei leia, aga tundub lihtne ja tasub katsetamist.

Raamat, olgu paberil või ekraanil, on koht, kus saab korraks maailma eest varju minna. Küsimus ei olegi, kuidas sa loed – vaid et üldse loed. Iga peatükk on kui väike treening ajule, iga lehekülg on nagu hingetõmme rahu ja uute ideede suunas.

Järgmine kord, kui võtad raamatu kätte, mõtle sellele kui treeningule –Sa ei tee seda ainult hetke nautimiseks, vaid ka tuleviku mälestuste ja selge pea nimel. 😊

Kas loed paberraamatuid või e-raamatuid? Ja kui e-raamatut, siis missugust rakendust kasutad?

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva.

21.09

Pühapäev — see vaikne hingetõmme nädala lõpus on päev, kus maailm võtab korraks hoo maha. Linnad ja külad hingavad rahulikumalt, autod sahmivad vähem, inimesed liiguvad kiirustamata. Aga mitte alati. On ka neid pühapäevi, kus sahmerdamist jagub hommikust õhtuni. Täpselt nii nagu täna: potid podisevad, purgid klõbisevad ja talvevarud lisanduvad keldrisse ühe rõõmsa paraadina.

Anneli päev algas 25-liitrise potiga, milles keev õunamahl lõhnas nagu terve lapsepõlve sügis korraga. Kui köögiaken lahti teha, võis peaaegu vanduda, et aias ootab veel terve koorem õunu, mis end järjekorras pudelisse pressida tahavad.

Karmen piilus kõrvalt ja muigas: „No kuule, kui sa niimoodi jätkad, siis kevadeks on su keldris rohkem õunamahla kui Emajões vett.“

Anneli kehitas õlgu ja naeris vastu: „Las ta olla! Vähemalt kevadel saavad lapsed klaasitäie päikest, isegi kui akna taga sajab lörtsi.“

Õhtul, kui purgid ja pudelid juba sirgetes ridades reas seisavad, läheb Anneli kasvuhoonesse. Seal ootavad viimased kurgid, nagu väikesed rohelised imed: värsked, rõõmsad ja valmis talvele vastu seisma. „Anneli kurk“ — see kõlab peaaegu ametliku kaubamärgina. Lõpuks ometi, sest kurk on tagasihoidlik köögipoolne antidepressant, mis krõmpsub nii rõõmsalt, et tuju tõuseb kohe mitu kraadi. Ilma särtsukurkideta me oma elu ette ei kujutaks!

Sügise hingus ja Madisepäeva tarkused:

Sügise hingus on kõikjal tunda. Hommikud udusemad, õhtud hämaramad, rohi krudiseb. Lehed langevad, tuul sosistab ja majade akendel süttivad soojad valguslaigud. Ja homme algabki juba sügis!

Täna on Madisepäev — väike sügispüha, mille kohta vanarahvas teadis rääkida nii: „Kes Madisepäeval külvab, see saab küll saaki, aga mitte seda, mida ootab.“ Tänane päev ei ole enam uute alguste aeg, vaid hetk, kus hinnata tehtut, lasta silmapiiril puhata ja endal rahulikult nautida seda, mis juba käes.

Madisepäev õpetab tasakaalu. Loodus laseb lehtedel maha kukkuda — miks mitte lubada endal mõni mõte või mure lahti lasta? Mitte kõik ei pea purki minema; midagi võib ka lihtsalt tuulde lennata ja seal rahulikult kaduda.

Talvevarud – rohkem kui toit:

Talvevarude tegemine on omaette rituaal. Need ei ole pelgalt konservide ja köögiviljade kogum, vaid sügise kingitus iseendale. Kodus keedetud moos, kompott, marineeritud kurk või kuivatatud ürdid on rohkem kui toit – need on rõõm, mälestused ja kindlustunne ühes. Kelder, mis on purke pungil täis, ei ole lihtsalt sahver, vaid talve- ja hingevaramu.

• Õunamahl: puhas päikesemaitse pudelis. Sobib soojaks joogiks, kookide niisutamiseks või hommikuse rõõmuklaasi tarbeks.

• Purki tehtud kurgid: krõmpsud sõbrad, kes leiavad tee suppidesse, võileibade vahele ja talvisteks suupisteteks.

• Tomatid ja võileivamäärded: suvel püütud maitsed, mis muudavad argipäeva piduseks.

• Marineeritud seened ja moosid: veidi magusat, veidi soolast — täiuslikus tasakaalus.

• Kuivatatud ürdid ja suitsutatud juurviljad: kodused maitsed talvepraadidele ja suppidele.

• Talveraamatute nimekiri ja hubane nurgake: mitte päris toidukaup, aga vaimule hädavajalik talvevaru.

Talvevarude tegemisel on omaette rõõm ka purkide kaunistamine. Märgi kuupäev ja sisu, sorteeri riiulid: vanemad purgid esireas, värskem kraam taga. Ja ruumi jääb alati ühele armsale purgile, mille sisu toob suule ja südamele sooja mälestuse.

Devani soovitus sügiseks:

Leia oma väike rituaal: istu kohvi või õunamahla kõrvale, tõmba soe tekk üle põlvede ja mõtiskle möödunud aasta üle. Mis õnnestus, mida sai õpitud ja mida võiks järgmisel aastal seljataha jätta? Veel parem — kutsu sõber kaasa ja tehke sellest üritus: „Köögi- ja jutunurk“ — paar tundi nalja, potipodinat ja vanu lugusid. Sellistel hetkedel sünnivad parimad mälestused.

Ja kui sügis on käes ja pühapäev liigub õhtusse, siis on ilus mõte olla tänulik. Tänada maad, mis andis saaki, sõpru, kes naeratasid ahju ees, ja iseennast, et suutsid midagi luua ning talveks varuda.

Las tänane päev ollagi täis lihtsat rõõmu — õuna, kurki, lehesahinat ja naeru. Ja kui keegi küsib, kuidas meie nädal möödus, siis võime rahuliku südamega öelda:

„Pistsime sügise pudelisse!” 🍏🥒🍂

💫Teie Anneli ja Karmen💫

Devani - Avasta.Mõista.Kasva. 

19.09

Tere, kallid Devani lugejad! ✨

Täna võtame luubi alla ühe teema, mis kütab kirgi nii algajate kui ka vanade spordihuntide seas – jõusaali ja toitumise. Miks neid üldse vaja on? Kas see on vaid kulturistide ja fitness-beibede pärusmaa või võiks iga tavaline inimene sealt midagi endale kõrva taha panna?

No ja kui juba ausalt rääkida, siis Anneli käis hiljuti jõusaalis ja tegi jalapäeva. Tulemus? Jalad olid järgmised kaks päeva täpselt nagu keedetud makaronid. Trepist alla minna tähendas parajat piinapinki ning kuskil kuklas tiksus mõte: “Kas see kõik on seda väärt?”

Spoiler: on küll.

Miks jõusaal ja toitumine üldse vajalikud on?

Jõusaal ei ole ainult lihaste kasvatamiseks. See on koht, kus sa treenid oma keha ja meelt korraga. Räägitakse, et raamatukogus kasvatad aju, aga jõusaalis kasvatad tahtejõudu. Iga kord, kui teed veel ühe korduse, mida arvasid võimatuks, annad endale tõestuse: “Ma suudan rohkem, kui ma arvasin.”

Toitumine seevastu on kogu loo alus. Kujuta ette, et ehitad maja, aga kasutad liiva asemel tolmu ja telliste asemel vanu kartulikoori. No ei püsi ju püsti. Sama on kehaga – kui annad talle vaid tühje kaloreid ja suhkrut, ei saa ta ehitada tugevaid lihaseid ega hoida sind energilisena.

Eratreener vs ise pusserdamine

Kujutle kahte stsenaariumi:

1. Ise pusserdamine.

Astud jõusaali, vaatad ringi. Seal on imelikke masinaid, mis meenutavad pigem piinapinki kui spordivahendit. Otsustad, et hakkad lihtsalt midagi tõstma. Tulemus? Kas teed valesti, riskid vigastustega või ei arene sugugi edasi.

2. Eratreeneriga treenimine.

Siin astub mängu näiteks Artur Minenko – mees, kes on näinud kõike ja kelle jaoks “ära anna alla” pole lihtsalt loosung, vaid elustiil. Treener ei lase sul jätta vahele viimast kordust, mis tegelikult kõige rohkem arendab. Samuti hoiab ta silma peal, et sa ei rikuks oma selga või põlvi, sest vale tehnika võib viia pikema pausini kui ükski makaronijalgade päev.

Treener on nagu GPS – ilma temata eksled ja loodad, et jõuad sihtkohta, aga temaga jõuad kindlasti ja kiiremini.

Artur Minenko soovitused toitumiseks

Arturi sõnul algab kõik lihtsatest reeglitest:

• Söö valku igal toidukorral. Olgu see kana, kala, muna, kaunvili või kodujuust – lihas vajab kütust.

• Ära karda süsivesikuid. Õiged süsikad (täisterad, köögiviljad, puuviljad) annavad sulle energiat, et jõusaalis mitte tasakaalu kaotada ja hantlit endale varbale kukutada.

• Rasvad on sõbrad, mitte vaenlased. Avokaado, pähklid, seemned – need aitavad hormoonidel õigesti toimida ja hoiavad pea selge.

• Joo vett! Dehüdratsioon on nagu katkine WiFi – kõik aeglustub ja midagi ei tööta korralikult.

Tüüpilised vead, mida tehakse:

1. “Teen trenni, saan kõike süüa.” Ei saa. Terve šokolaaditahvel ei kustu 30 minutiga jooksulindil, pigem kulutad ära ainult selle pakendi energia.

2. Liiga vähe söömine. Paljud arvavad, et kaal langeb, kui süüa võimalikult vähe. Tegelikult hakkab keha siis lihtsalt kokku hoidma ja areng peatub.

3. Puudub järjepidevus. Üks trenn nädalas ja kaks nädalat pausi ei tee imet. Lihased ei kasva ainult motivatsioonist – nad tahavad süsteemi.

4. Vale tehnika. Kui tõstad rohkem kui su keha valmis on, riskid sellega, et saad pigem ortopeedi numbri kui uued musklid.

Anneli: “Pärast jalapäeva ma ausalt mõtlesin, et kui veel kord peab trepist üles minema, siis kolin lihtsalt esimesele korrusele. Karmen, kas sa ka mäletad seda tunnet, kui lihased on nii läbi, et isegi voodis keeramine on katsumus?”

Karmen: “Mäletan küll! Aga tead, see on nagu sünnitusvalud – hetkel on jube, aga hiljem meenutad uhkusega ja mõtled, et võiks uuesti proovida.”

Anneli: “No loodetavasti on järgmine trenn vähemalt poole võrra valutum kui sünnitus!”

Jõusaal ja õige toitumine pole ainult sportlaste mängumaa. Need on iga inimese tööriistad, et tunda end tugevamalt, energilisemalt ja elujõulisemalt. Jah, alguses võivad jalad olla nagu makaronid ja trepist käimine piin, aga see on märk, et sa liigud edasi.

Artur Minenko soovitused tuletavad meelde: söö targalt, joo vett ja treeni õigesti. Ning pea meeles – sa ei pea olema kulturist, et jõusaalist kasu saada. Piisab, kui tahad olla parem versioon iseendast.

See postitus võiks panna isegi kõige suurema diivanikaunistaja mõtlema, kas võiks homme kohvitassi asemel hantli kätte võtta. 

Anna märku, kui tuled ka jõusaali ja miks mitte koos meiega!

💫Teie Anneli & Karmen💫

Devani - Avasta. Mõista. Kasva

17.09

Tere, Devani sõbrad! ✨ Anneli ja Karmen siin, et rääkida meeskonnatööst – see on nagu suure pere kokkutulek, kus igaüks toob lauale oma sära! 😄 Pandeemia muutis mängu, Zoomist sai meie teine kodu ja meeskonnatöö sai uue tähenduse.

Miks meeskonnatöö on oluline?

Anneli: „Meeskonnatöö on nagu tants – üksi ei keeruta valssi, vaja on partnerit, kes hoiab rütmi!“ LinkedIni 2025. aasta raport ütleb, et 68% inimestest tunneb end tööl õnnelikumana, kui koostöö klapib. See on tunne, et oled osa millestki suuremast!

Karmen: „See on nagu hea pidu – tõeline lõbu algab, kui kõik tantsivad koos!“ SHRM-i uuringud näitavad, et tiimiüritused tõstavad pühendumust 20%. Kes ei tahaks meeskonda, kus naer ja ideed lendavad?

Kust see kõik algas?

Meeskonnatöö on inimkonna DNA-s – mõelge koopainimestele, kes jahtisid mammutit: keegi teritas oda, teine seadis lõksu, kolmas hõikas : “ Jookse Juhan, jookse!”😄 1980ndatel tõi psühholoog Bruce Tuckman meeskonnadünaamika fookusesse oma mudeliga (forming, storming, norming, performing). Pandeemia tõi uue väljakutse – virtuaalsed tiimid vajasid sidusust. Forbes (2024) toob esile, kuidas hübriidtöö paneb ettevõtteid loovalt ühendusi looma, olgu siis virtuaalsete kohvipauside või metsamatkadega.

Töökultuuri süda

Meeskonnatöö loob tunde, et oled osa millestki elavast. Denver Training Group märgib, et team building vähendab läbipõlemist ja toob loovust. Kujutage ette: jagad ideid, naerad kolleegi nalja üle ja tunned, et sinu panus loeb. Karmen: „Parimad ideed sünnivad usaldusest – igaüks lisab oma mõtte ja tulemus on imeline!“ Uuringud näitavad, et tiimid, kes teevad team building’ut, on 25% produktiivsemad ja õnnelikumad.

Loovad ideed tiimi ühendamiseks

Meeskonnatöö ei pea olema igav! Siin paar lõbusat mõtet:

• Virtuaalne mõrvamüsteerium: Zoomis krimiloo lahendamine. Anneli: „Mina oleks detektiiv, kes leiab vihje kohvitassist!“ 😄

• Ideede maraton: 24 tundi hullumeelseid ideid. Karmen: „Mõtleks, kuidas Devani-stiilis kosmosereis teha!“

• Tänutundepaus: Jaga, mida hindad kolleegi juures – südamlik ja paneb silmad särama!

Mida me sellest õpime?

Meeskonnatöö on nagu elu – see vajab usaldust, loovust ja huumorit. Pandeemia näitas, kui haprad on ühendused, kuid team building on liim, mis hoiab meid koos. Anneli: „Nagu Devani blogi – me ühendame inimesi sõnade ja naeruga!“ Karmen: „Olen rohkem see, kes toob sädeme – või vähemalt kohvi!“ 😜

Kuidas Sina oma tiimi ühendad? Kas oled mõrvamüsteeriumi fänn või naudid metsamatkasid? Kirjuta kommentaaridesse – tahame kuulda, kuidas loovust ja meeskonnatööd põimid! Tantsime edasi, sest koos oleme tugevamad! 💪❤️

Armastusega,

Anneli & Karmen

Devani tüdrukud, kes elavad loomingust ja südamest

15.09

Mõnikord on elu nagu segane pusle – tükid on olemas, aga need ei taha kohe kuidagi kokku sobituda. Just siis, kui mõistus ja hing otsivad korraga nii rahu kui väljapääsu, on abiks mandalad. Need värvilised ringimustrid on olnud juba sajandeid osaks erinevatest kultuuridest, sümboliseerides terviklikkust, harmooniat ja vaimset teekonda.

Mis on mandala?

Mandala tähendab sanskriti keeles “ringi”. Ring on lõputu ja ühtne – algus ja lõpp kohtuvad, moodustades justkui igavese rütmi. Paljudes traditsioonides on mandalat kasutatud meditatsiooni ja vaimse keskendumise tööriistana. Aga see pole sugugi ainult munkade ja gurude privileeg, sest tänapäeval on mandalad jõudnud teraapiamaailma ja ka meie kodudesse.

Mandala värvimine ei ole lihtsalt “täiskasvanute värviraamat”. Tegemist on teraapilise protsessiga, mis aitab:

• vaigistada peas keerlevaid mõtteid,

• vähendada ärevust ja stressi,

• tõsta loovust ja keskendumist,

• taastada sisemist tasakaalu.

Kui pliiats hakkab üle paberi libisema ja ringi sees vormub uus mustrite maailm, siis tekib hetk, kus aeg kaotab oma tähenduse.

Anneli: „Kui ma esimest korda mandalat värvisin, siis mõtlesin, kas see pole liiga lapsik?“

Karmen: „Ma alguses natuke muigasin iseenda üle, aga lõpuks märkasin, et värvid valisid end justkui ise. Ja see muster, mis valmis sai, ütles minu kohta rohkem, kui oskasin arvata. See oli peegel, aga ilus peegel.“

Anneli: „Ja kas pole huvitav, kuidas mõni mandala tõmbab kohe kaasa? Üks muster paneb justkui hingama sügavamalt, teine jälle rahustab. Nagu muusika, ainult et visuaalselt.“

Karmen: „Mhm. Ja mis kõige parem – see sobib kõigile. Isegi neile, kes ütlevad, et nad ei oska joonistada. Mandala ei vaja kunstioskust, vaid ainult valmisolekut olla hetkes ja proovida.“

Mandala seinal – kas lihtsalt kaunistus või midagi enamat?

Mandala ei pea piirduma värviraamatu lehtedega. Paljud inimesed riputavad mandalad ka seinale – olgu need värvitud ise või ostetud valmis kunstiteosena. Seinal rippuv mandala ei ole lihtsalt sisekujundusdetail. See mõjub ruumile ja inimesele.

• Fookuspunkt: mandala keskpunkt tõmbab pilgu ja aitab koondada hajali mõtteid.

• Rahustaja: pehmed värvid ja korduvad mustrid loovad ruumi tasakaalu.

• Energia tõstja: erksavärvilised mandalad annavad jõudu ja loovad inspiratsiooni.

Kui sul on kodus sein, mis vajab midagi erilist, võib mandala sinna tuua hoopis uue hingamise.

Kas mandalad on ainult värvilised?

Ei ole. Mandala võib olla ka täiesti mustvalge – näiteks tindiga või pliiatsiga joonistatud. Mustvalged mandalad mõjuvad tihti rahustavalt ja meditatiivselt juba ainuüksi oma sümmeetria ja korduste tõttu. Need sobivad hästi neile, kes ei taha kohe värvidega katsetada või tunnevad, et liigne värviküllus võib pigem ärritada.

Mustvalge mandala jätab ruumi vaataja enda tõlgendusele. See on nagu raamat, milles pole veel kõiki peatükke – sa täidad need ise oma meele ja tundega.

Lühidalt värvide mõjust:

Värvipsühholoogia on suur osa mandalate teraapilisest mõjust. Loomulikult pole see kivisse raiutud teadus, aga üldised seosed on olemas.

• Punane – elujõud, kirg, tegutsemisenergia.

• Oranž – loovus, mängulisus, rõõm.

• Kollane – päike, optimism, selgus.

• Roheline – tasakaal, kasv, tervenemine.

• Sinine – rahu, sisemine kindlus, suhtlemine.

• Lilla – intuitsioon, vaimsus, sisemine tarkus.

• Roosa – hellus, kaastunne, armastus.

• Must – sügavus, kaitse, müstika.

• Valge – puhtus, algus, valgus.

Kui värvid mandalas kombineeruvad, loovad nad justkui dialoogi – punane võib anda hoogu, sinine rahustab, roheline seob need kokku.

Mida saab valmis mandalast välja lugeda?

Mõnes mõttes on mandala nagu peegel. Ta peegeldab inimese sisemist seisundit sel hetkel, kui ta seda joonistas või värvis.

• Domineerivad värvid võivad näidata emotsionaalset seisundit – kas inimene vajab rohkem rahu, jõudu või loovust.

• Mustrid ja sümbolid annavad vihjeid – lilled võivad viidata avatusele ja pehmusele, teravad geomeetrilised kujundid sihikindlusele ja tugevusele.

• Mandala üldine energia – kas see on kerge ja õhuline või pigem tihe ja koondunud – räägib palju sellest, millises seisus on looja meel ja keha.

Kunstiterapeudid kasutavadki mandalaid tihti tööriistana, et aru saada, kus inimene oma teekonnal on. See pole „horoskoop paberil“, aga vahel ütleb alateadvus piltide kaudu palju rohkem kui sõnadega.

Anneli: „Kui ma värvisin mandalat, kus ülekaalus oli sinine ja roheline, tundsin, et see oli just see rahu, mida mul vaja oli.“

Karmen: „Ja minul tuli kord hästi punane mandala, kuigi ma ei tahtnud seda isegi nii värvida. Hiljem mõistsin, et mul oli sees kuhjunud tohutu tegutsemise energia, mida ma olin alla surunud.“

Mandala võib olla nagu väike päevikuleht, ainult et ilma sõnadeta. Ja mis kõige ilusam – iga mandala on alati õige, sest ta näitab täpselt seda, kus sa parasjagu oled.

Kellele sobib mandala?

• Lastele: aitab keskenduda ja rahuneda.

• Täiskasvanutele: stressi maandamiseks ja loovuse äratamiseks.

• Eakatele: peenmotoorika arendamiseks ja mälu värskendamiseks.

• Teraapias: mandala värvimist kasutatakse kunstiterapeutilise vahendina, sest see avab inimese sisemaailma ilma sõnadeta. Mandala on universaalne – see ei küsi vanust ega tausta.

Kust mandalaid leida?

• Raamatupoodides: saadaval on mitmesuguseid värviraamatuid. Praegu on nii mõnelgi värviraamatul soodushinnad, klõpsa nimele ja sirvi: Apollo raamatukauplustes, Rahva Raamatus,  Charlot kontoritarvete kaupluses.

• Kunstipoodides ja sisustuskauplustest: leiad seinapilte, postreid ja kangaid mandalamustritega. Samuti šabloonid, et ise seinale mandala värvida ja valmis fototapeete on nt Decoras ja K-Rautas. 

• Internetist: tasuta prinditavaid mandalaid on hulgaliselt, vali lihtsalt endale sobiv. Näiteks siit: https://www.free-mandalas.net/

Mandalad on nagu väikesed universumid paberil ja seintel. Nad tuletavad meelde, et ka elu on täis mustreid – kordusi, värve, varju ja valgust. Küsimus on ainult selles, kas me võtame aega neid märgata ja nendega mängida.

✨Devani - Avasta. Mõista. Kasva.

10.09

Täna, 10. septembril, on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Seda päeva tähistatakse üle maailma alates 2003. aastast, kui Rahvusvaheline Suitsiidiennetuse Ühing (IASP) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kutsusid inimesi üles märkama ja kaasa rääkima.

Igal aastal kaotab maailmas suitsiidi tõttu elu enam kui 700 000 inimest. Eestis on suitsiidisurmade arv endiselt kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt – umbes 200 inimest aastas. Iga number tähendab aga inimest: poega, õde, vanemat, sõpra.

Selle aasta teema on „Changing the Narrative on Suicide“ – „Muudame suitsiidi narratiivi“. See tähendab, et me ei räägi suitsiidist enam ainult kui tabust või isiklikust läbikukkumisest, vaid kui ühiskondlikust väljakutsest, kus igaühe hääl ja tähelepanu võivad päästa elu.

Anneli: „Kui ma neid numbreid loen, siis see teeb väga kurvaks. See on ju rohkem kui statistika – igaüks neist oli kellegi laps või sõber. Ja ometi on see nii maha salatud teema ikka veel.“

Karmen: „Just sellepärast peamegi rääkima. Kui inimesed julgeksid öelda: „Mul on raske“ või kui me ise julgeksime küsida: „Kuidas sul päriselt läheb?“, siis ei jääks nii paljud üksi. Me võime neid numbreid vähendada – üks juhtum korraga.“

Kuidas ära tunda, et keegi on hädas?

Sageli ei kurda inimesed ise, isegi mitte lapsed. Märgid võivad olla vaiksed ja peidetud:

• inimene tõmbub eemale ja kaotab huvi asjade vastu, mis varem rõõmu pakkusid

• une- ja söömisharjumused muutuvad – liiga vähe, liiga palju või ebaregulaarselt

• ilmnevad seletamatud peavalud, kõhuvalud või pidev väsimus

• jutust lipsab läbi lootusetus: „Mis mõtet sel kõigel on?“, „Keegi ei hooli nagunii“

Sellistel hetkedel pole vaja valmis vastuseid. Oluline on kohalolu ja kuulamine. Küsi: „Kuidas sul päriselt läheb?“ ja lase inimesel rääkida.

Mida saavad teha lähedased?

• Hoia igapäevast kontakti. Lühike vestlus või ühine tegevus annab turvatunde.

• Küsi julgesti. Kui inimene on ebatavaliselt vaikne või tõmbub tagasi, siis küsi. Küsimine ei tekita suitsiidimõtteid juurde, vastupidi – see võib pakkuda leevendust.

• Ära minimeeri muresid. Kui teine ütleb, et tal on raske, siis ära vasta: „See läheb üle.“ Tema jaoks on see niigi raske ja tõsine.

Mida saad ise teha?

Kõigepealt märka iseennast. Kui elu tundub liiga mustades toonides, siis otsi abi – räägi lähedasega, kirjuta Peaasi.ee nõustajale või helista kriisitelefonile. Keegi ei pea üksinda hakkama saama.

Kui Sul on jõudu, saad toetada ka teisi. Mõni väike žest – sõnum, kõne või kutse jalutama – võib olla elu ja surma piiril otsustav.

Mida saab teha ühiskond?

Ühiskonnana peame looma keskkonna, kus abi otsimine on sama loomulik kui arsti poole pöördumine gripi korral.

• Eestis toimuvad vaimse tervise kohvikud eri linnades, kus saab rahulikult muredest rääkida ja tugivõrgustikku leida. https://peaasi.ee/vaimse-tervise-kohvik/

• Peaasi.ee korraldab traditsioonilise aktsiooni „Rattaga ümber maakera“, kus inimesed koguvad ühiselt kilomeetreid – sümbol, et me ei pea seda teekonda üksi läbima. https://peaasi.ee/suitsiidiennetus-rattaga-umber-maakera/

• Uus riiklik suitsiidiennetuse tegevuskava 2025–2028 seab fookusse kriisisekkumise ja tugivõrgustike tugevdamise. https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2025-02/SETK%20-%20tegevuskava.pdf?

• MTÜ Peaasi on valmis saanud neljaosalise taskuhäälingusarja “Elu pärast enesetappu”, kus keskendutakse lähedase enesetapu tagajärjel kogetud kaotusele ja sellega seotud teemadele. Kuula podcaste siit: https://esmaabi.peaasi.ee/podcastid/

Kõik need sammud näitavad, et muutus on võimalik. Aga igaüks meist saab anda oma panuse – rääkides, märkides, hoolides.

Keegi ei pea olema üksi oma raskete mõtetega. Kui tunned, et elu värvid on tuhmunud, alusta iseendast – märka, räägi, otsi abi. Ja siis ulata käsi ka teistele. Meid on rohkem, kui arvame ja samade murede või valudega on teisigi.

Papageno preemia: ajakirjandus hoiab elu

Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI), Peaasjad, EluS ja Eesti Noorte Ajakirjanike Selts (ENAS) kuulutasid välja Papageno nimelise ajakirjanduspreemia avaliku konkursi. Osalesid kõik ajakirjanikud või teised ajakirjanduses (ajalehes, raadios, teles) enesetappude ennetamiseks 2024. aastal loo avaldanud inimesed. Papageno preemia antakse välja Sotsiaalministeeriumi enesetappude ennetamise strateegilise partnerluse raames. Võitja selgitati välja täna. Loe lähemalt siit: https://www.sm.ee/papageno

Mis on Papageno efekt?

Mozarti ooperis "Võluflööt" kaalub suitsiidi peategelane Papageno, kes kardab, et on kaotanud oma armastatu. Kuid enne, kui Papageno jõuab oma kavatsuse teoks teha, ilmuvad tema juurde kolm vaimu, meenutavad talle tema maagilist kellamängu ja aitavad tal seeläbi oma armastatu Papagena taas leida. Need kolm vaimu näitavad talle, et vaimse ja emotsionaalse kannatusega toimetulekuks on ka teisi võimalusi peale endalt elu võtmise.

Võluflöödi ooperi peakangelase loost inspireerituna on Papageno järgi nimetatud ka oluline tendents suitsiidiennetuse valdkonnas. Nimelt on uuringud leidnud, et endalt elu võtmise asemel kriisist väljatulekuks mõne muu positiivse lahenduse leidnud inimeste lugude kajastamine omab positiivset mõju ka teistele, sarnaselt raskesse olukorda sattunud inimestele. Sellised lood annavad lootust ja tõestavad, et ükskõik, kui raske ka parasjagu ei ole - alati on olemas väljapääs. Seda nimetataksegi Papageno efektiks.

Teisalt võib enesetappude kajastamisel olla äärmiselt valulik mõju, kui seda teha vastutustundetult. See on toonud maailmas kaasa käitumise jäljendamist. Seetõttu on äärmiselt oluline lähtuda Papageno efektist, et harida ühiskonda enesetappude ennetamisest, pakkuda mustas augus olevatele inimestele lootust, vähendada stigmat ning mis kõige olulisem: hoida enda ja lähedaste elu.

Üks lihtne sõna „Ma näen sind“ võib muuta kellegi maailma. Muudame koos jutustust – nii Eestis kui kogu maailmas.

Abi ja nõustamise telefonid Eestis:

• Eluliin 655 8088 - Avatud õhtuti alates 19.00 kuni 7.00 hommikul. Emotsionaalse toe telefon on inimestele, kes on emotsionaalse kriisi seisundis, depressioonis, tunnevad sügavat muret kaotuse ja leina tõttu, tunnevad üksindust, kannatavad vägivalla all,  kogevad mitmesuguseid suhte ja perekonnaprobleeme, sotsiaalseid raskusi või soovivad elust lahkuda.

• Lasteabi telefon (24h): 116 111 - Oodatud on kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Pöördujateks võivad olla nii lapsed ise kui ka täiskasvanud.

• Ohvriabi kriisitelefon (24h): 116 006 - Ohvriabi kriisitelefon pakub tuge ja ärakuulamist, kui oled kogenud vägivalda, kaotust, sattunud traumeerivasse olukorda või on see juhtunud sinu lähedase või tuttavaga.

• Hingehoiutelefon (16–00): 116 123 - https://hingehoid.ee/hingehoiutelefon on mõeldud kõigile vanusegruppidele ja inimestele, kes vajavad abi väga erinevate elusituatsioonide, probleemide ja teemadega toime tulemisel.

• Peaasi.ee – tasuta e-nõustamine ja vaimse tervise info: www.peaasi.ee

Siin veel vaimse tervisega seotud abitelefonide loend: https://enesetunne.ee/leia-abi/vaimse-tervise-abi/

✨Devani - Avasta. Mõista. Kasva.

08.09

Oled märganud, kuidas mõni kivi või kristall tõmbab endale ligi? Väike ja sile veeriskivi rannast, mõni läikiv poolvääriskivi poest või hoopis massaažis kasutatavad rasked laavakivid? Kividel on inimkonnaga pikk ja põnev lugu – neid on kantud kaelas amuletina, hoitud taskus õnne toomiseks ja pandud kehale tervendamise nimel.

Meie kutsume seda kiviteraapiaks. Aga mis see täpsemalt on?

Mis on kiviteraapia?

Kiviteraapia on üldnimetus erinevatele viisidele, kuidas kasutatakse kive ja kristalle heaolu toetamiseks. Lihtsalt öeldes – kivid, mis on sündinud miljonite aastate jooksul maa sees, pannakse inimese heaks tööle.

Peamised kiviteraapia vormid on:

• Laavakiviteraapia – kuumade vulkaaniliste kividega massaaž, mis lõdvestab lihaseid ja rahustab meelt.

• Kristalliteraapia – poolvääriskive paigutatakse kehale või kantakse kaasas. Usutakse, et igal kivil on oma energia (nt ametüst rahustajana, roosa kvarts armastuse kivina).

• Nefriiditeraapia – nefriidist massaažirullid ja gua sha tööriistad, mis on meieni Aasiast tulnud.

• Kivieliksiirid – kristalle hoitakse vees ja seejärel juuakse „kividega laetud“ vett (siin tasub olla ettevaatlik, sest kõik kivid pole joogiveega ohutud).

Laavakiviteraapia – tuli maa südamest

Laavakivimassaaž on sügavalt lõõgastav protseduur. Kehale asetatakse eelnevalt soojendatud laavakivid. Kokkupuutel nahaga hakkavad need edasi andma soojust ja päikesest päritud energiat, mis kaotab lihaspinged, laiendab veresooni ning toetab seede-, ainevahetus- ja hormonaalsüsteemi tööd. Soojusega avanevad ka energiakanalid ja vabanevad energiablokid. Tänu sellele tõuseb kogu organismi toonustunne ja energeetika tasakaalustub.

Laavakivide tervendavat mõju nautisid juba Vana-Rooma keisrid ning kivimassaaž oli au sees ka indiaanlaste ja hiinlaste hulgas. Kasutatavad kivid on oma energia saanud tulest, päikesest ja veest. Selles idamaisel õpetusel tuginevas hoolitsuses on ühendatud energiakeskuste ehk tšakrate kivi- ja käsimassaaž ning tšakrate mõjutamine poolvääriskividega.

Karmen: „Mäletan oma esimest laavakiviteraapiat. Ma arvasin, et see on lihtsalt soe massaaž, aga lõpuks tundus, et kogu keha sulas lahti ja mured hajusid.“

Anneli: „Mind on kogu aeg kivide poole tõmmanud. Juba väiksena tegime sõbrannaga põllult leitud kividest näitust ja taskus on kogu aeg mõni kivi.”

Kuum ja külm – iidne vägi

Kiviteraapia ei piirdu ainult kuumade kividega. Seda iidset raviviisi on kasutatud juba ligi 5000 aastat. Kui kivid kuumaks ajada, tungib nende soojus sügavale lihastesse ning leevendab pinget. Jahedad kivid seevastu aitavad vähendada põletikku ja turseid. Kui kasutada kordamööda kuumi ja külmi kive, stimuleerib see vereringet ja keha isesoojenemist.

Kiviteraapia, mis mõjutab nii nahapinda kui ka lihaseid, mõjub hoopis teisiti kui tavaline kuum/külm kompress. See on korraga pehmem ja sügavam, sest lisaks füüsilisele toimele kaasneb ka rituaalne, rahustav kogemus.

Pärast massaaži kuumade kividega võib märgata järgmiste sümptomite leevenemist:

• lihasevalud ja -venitused,

• vereringe paranemine,

• reuma ja artriidi kergemad sümptomid,